-
Nähtamatu barjäär, küll teises tähenduses, lahutab meid nüüd ka Eino Tambergist (1930–2010). 3. IV esilinastus EMPil ligi tunnine dokumentaalfilm „Epikuurlase õnnelik teekond. Eino Tambergi 6 maapealset episoodi” (tootja Laara Productions koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga, autor Timo Steiner, režissöör Ülle Õun ja produtsent Ruth Alaküla). Nähtud ekraanilugu võib tekitada (ja on näiteks Klassikaraadios juba tekitanudki) üsna vastakaid ja ka kriitilisi arvamusi. Asi on ilmselt selles, et tegemist pole…
-
Teise teosena tuli ettekandele 14aastase autori harva esitatav topeltkontsert viiulile, klaverile ja keelpillidele, mille ettekandeks oli suudetud angažeerida meie endi tipptegijad Anna-Liisa Bezrodny ja Ivari Ilja. Kuigi teos on d-mollis ning vähemalt esimeses osas ka päris püüdlikult dramaatiline, tuleb sellesse suhtuda just nii, nagu interpreedid seda tegid: lustlikult-mänguliselt, rõhuasetusega briljantsusele (III osa) ja efektsusele, unustamata muidugi nautimast kahe Allegro vahelist Adagio’t Mendelssohni kui meloodiageeniuse loomingust. Solistide…
-
Tulemustest. Võit läks kompositsioonile „West Coast” ehk „Läänerannik”, mille oli kirjutanud kitarrist Pent Järve ansamblile Power Play, mis mängib äkilist ja maskuliinset jazzrokki. Nii lugu ise kui ka esitus mõjusid igati küpselt ja esikohas polnud žürii hinnangul mingit kahtlust. Laiemale publikule on Pent Järve tuntud ilmselt rohkem Liis Lemsalu bändi liikmena. Võiduloo kirjutamiseks sai ta enda sõnul inspiratsiooni ja mõjutusi, nagu pealkiri ütleb, Ameerika lääneranniku muusikaväljalt,…
-
Kõige suuremaid väljakutseid esitab nii viiulisolistile kui orkestrile kahtlemata Astor Piazzolla (1921–1992) „Neli aastaaega Buenos Aireses” (1965–1969). Teose neli osa plaanis helilooja algselt esitamiseks eraldi lugudena, kuid tänapäeval kantakse need ette tavaliselt tervikliku tsüklina. Helitöö plaadil kõlav sooloviiuli-orkestri versioon (algselt oli see mõeldud tangokvintetile) pärineb vene heliloojalt Leonid Desjatnikovilt (sünd 1955), kes on teinud selle Gidon Kremeri tellimusel. Nii et võib arvata, kui nõudlik on siin…
-
Märtsikuu algas muusikakeskkooli ka Tallinna Kammerorkestri ühisprojektiga, mida oled juba mitmel aastal juhatanud. Kas tajud ka mingeid muutusi?
Huvitav on juba see, et mõned solistid hakkavad korduma, ja rõõm on näha nende arengut, aga üldiselt väga suuri muutusi ma selle väikese aja jooksul küll ei taju.
TMKK direktor Timo Steiner on intervjuus Sirbile soovitanud oma õpilastel otsida oma nägu nii muusikas kui ka elus. Milline näib…
-
Kipume küll enesestmõistetavaks pidama, et selles ainulaadses muusikat süvitsi õpetavas üldhariduskoolis ongi head mängijad ja vahel ei teagi, kas peaks üllatuma, kui sel kontserdil ligi paarkümmend nii tugevat solisti üles astub. Tuleb tõdeda, et see kontsert pakkus tõeliselt häid ja mitmekülgseid muusikaelamusi. Siinjuures detailidesse minemata ütlen küll, et lisaks tehnilisele laitmatusele ja muljetavaldavale virtuoossusele oli ka maksimaalselt, heas mõttes lausa pealetükkivalt veenvaid esitusi. Üks selliseid oli…
-
Lihtsus või keerukus ei ole muusikas kvaliteet omaette, küll aga põhjendatus. On hea, kui muusikateos tekitab küsimusi, nii et kuulaja vastuse üle arutlema jääb. Paraku esines kontserdil rohkem küsitavusi kui küsimusi. Näiteks pikk kõneldav lõik, misjärel lastekoor on sunnitud kasutama heliharki (Liis Viira, „Ei ole mina su raadio”), vokaalansambli ja puhkpillikvarteti kooslus, mis teeb sõnade kasutamise üsna mõttetuks (Raul Sööt, „Riimuvad read” – iroonia?) või Age…
-
Kuigi minu konservatiivsele mõtlemisele selline süvamuusika kontserdiformaat ei sobi, annab see siiski mingi ülevaate. Edu või ebaedu sõltub eelkõige ettekandeks valitud teostest ning see pole sugugi objektiivne näitaja. Kuidas hinnata Erkki-Sven Tüüri Klaverisonaadi esitust võrdluses Rimski-Korsakovi ooperiaariaga, pealegi, kui mõlemad on poolikud esitused – sonaat kabinetklaveril ja ooperiaaria klaveri saatel. Arvan, et esitletavaid võiks olla vähem ja jääma peaks klassikalise muusika formaatide juurde: s.t sooloõhtu ja…
-
Kuulates 24 variatsiooni Righini arieti „Venni amore” teemale D-duur WoO65, ei tekkinud muljet, et variatsioonides oleks kõik võimalused ära kasutatud ja kavalad mõtted välja öeldud. Taal on nii diskreetne! Tundus, et on arenguruumi julgemate karakterilahenduste poole, aga üldmulje oli soliidne. Rondos G-duur op. 51 nr 2 oli Taal otsustanud peateemasse puutuvad pidevad kuueteistkümnendikest koosnevad käigud meloodiamõistest ülekohtuselt välja lülitada. Tulemus sai jupiline. Keskmises osas, kus käikudel…
-
Võib-olla oligi see asjaolu muusikalooliselt üheks oluliseks põhjuseks, miks Liszti kiriklik muusika polnud helilooja eluajal kuigi populaarne („kõik on minu vastu,” olevat vananev helilooja ühes erakirjas kurtnud). Publikut oli ootamatult vähe ka mõlemal õhtul Estonia kontserdisaalis, kuid see tulenes ilmselt viimaste nädalate ülitihedast kontserdigraafikust, kus peaaegu igal õhtul kõlas midagi uut ja huvitavat. Palju kuulajaid ei saagi absoluutselt igale poole jätkuda.
Nagu öeldud, kõlas Liszti Reekviem (1868)…
