-
Richard Straussi pärandi vastu on siin juba mõnda aega tuntud üha suurenevat huvi, õnneks osutus helilooja 150. sünniaastapäev tõhusaks liikumapanevaks jõuks ja ajendas Eesti Kontserti algatama sarja „Nõnda kõneles Zarathustra”. Sümfooniliste teoste kõrval on selles esindatud muudki Straussi loomingu võtmevaldkonnad, nagu kinnitas 15. veebruaril Estonia kontserdisaalis ette kantud kava, mille esimese poole sisustas valik soololaule op. 10, 27 ja 39 ning teise poole melodraama „Enoch Arden”.
Lied’i…
-
Sattusin meie väga aktiivsest kontserdielust kuulama kahte klaveriõhtut, üks neist Pille Lille Muusikute Fondi korraldatava Tallinna talvefestivali lõppkontsert, kus esines pianist Carlo Pari, ning teine Eesti Kontserdi „Pianisti portree” Peeter Lauluga. Kontserdid panid mõistagi pianiste võrdlema.
Kokkupuude erinevate muusikuisiksustega on ikka rikastav ja avardab mõtlemist. Meie üleküllastatud infoühiskonnas on aga tekkinud olukord, kus oluline polegi niivõrd kogeda ja teada saada, kui pigem valida. Kuulajad valivad, mida…
-
Klubi Sinilind soosis sõbralikku ja avatud olemist, nii et kui jätta kõrvale kõik ruumiga seotud akustilised iseärasused, oli tegemist soodsa pinnasega Tallinna Uue Muusika Ansambli muusikalisteks eksperimentideks.
James Tenney (1934–2006) teos „Suures avatud ruumis” („In a Large Open Space”, 1994) 12 mängijale nõuab palju esitajailt, et kuulaja ei takerduks liialt intonatsiooniküsimustesse, häälestusmeetodid on aga sisuliselt teose võtmesõnaks. Helispektrimängu selles teoses võiks võrrelda sellise visuaalse nähtusega looduses nagu…
-
Veebruari viimase nädala kahel kontserdil ühendasid jõud meistrid ja sellid: koos professionaalse orkestriga esinesid muusikaõpilased ja EMTA tudengid. Põlvkondade koostöö oli seegi, et esimesel kontserdil oli kuulda Eesti heliloojate spetsiaalselt muusikakeskkooli noortele interpreetidele kirjutatud muusikat.
Õpilaskontsert on vahel igavapoolne kasvulava, kus muusikaline külg jääb tagaplaanile. Kõnesoleva kontserdi kohta seda öelda ei saa. Kuigi kava koosnes lühikestest numbritest ning esinejad vahetusid iga loo järel, suudeti kireva materjali…
-
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester pakkus kahel viimasel kontserdil ühest küljest väga sarnase, kuid teiselt poolt vägagi erineva kontserdielamuse. Kavade pealkirjad „Beethoven” ja „Lihtsalt Mozart” tunduvad esmapilgul väga lakoonilised, kuid lähemal kuulamisel selgus, et tegemist oli väga läbi mõeldud tervikutega ning tagantjärele võib isegi nentida, et midagi geniaalsemat on keeruline välja mõelda. Lihtsustatult väljendudes näidati kummalgi kontserdil ühe ülituntud klassikalise helilooja loomingu kõrval ka tema teostest inspireeritud helitöid,…
-
Helena Tulve kammerooper sündis 2004. aastal tänu Paul Hillierile, kes soovis Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ette kanda Britteni ainult meeshäältele loodud kirikuooperit „Koovitaja jõgi” („Curlew River”) ja tellis sellega koos esitamiseks Helena Tulvelt teose koori naisrühmale. Instrumentaariumgi on Tulvel sama, mis Brittenil (flööt, metsasarv, vioola, kontrabass, harf ja löökpillid).
Kümme aastat hiljem äratas teose ellu koorijuht Veronika Portsmuth, kes osales esmalavastuses EFK lauljana, lavastas Reeda Kreen, kaasa…
-
Teiste muusikaraamatute seas ilmusid eelmisel aastal Vello Salumetsa „Rockrapsoodia” uus väljaanne ning „Tuntud ja tundmatu” sarjas „Valter Ojakäär – naeru ja nuttu pikalt eluteelt”. Kaht raamatut ühendab muu hulgas juba varem ilmunud materjali taasavaldamine suures mahus, sestap tundub mõistlik neid koos vaadelda.
Hoolimata Salumetsa raamatu n-ö rokkivast pealkirjast, kipuvad köitvuselt ja lugemise ladususelt peale jääma Ojakääru memuaarid. Küllap on asi eelkõige valitud vaatenurgas: läbi ühe inimese elu…
-
Üle neljasaja aasta vana ooper on unikaalne ja ainus kunstivorm, kus on võimalik rakendada ja sünteesida kõiki kunstiliike: muusikat, poeesiat ja kirjandust, kujutavat ja moekunsti, draama-, teatri- ja näitekunsti, arhitektuuri, disaini, vokaalkunsti, filmi-, video- ja fotokunsti jm.
Siinne üldistav, lihtsustatud ja subjektiivne käsitlus põhineb paljude üleilmselt tuntud ooperikorüfeede ja arvamusliidrite väljaütlemistel ja mu enda tähelepanekutel.
Renessansiaegsest Firenzest alguse saanud uue kunstiliigi nimetus opera tuleb mõistetest „töö” või „teos”…
-
Prokofjevi „Tuliingel”
Nüüd Prokofjevi-huvist. Küllaltki palju mängitakse „Armastust kolme apelsini vastu”, teatreid köidab ka „Mängur”. Teenimatult harva jõuab publiku ette Sergei Prokofjevi kõige intrigeerivam ja ühtlasi kõige ekspressionistlikum ooper, Brjussovi sümbolistlikul romaanil põhinev „Tuliingel”. Helilooja töötas selle kallal 1920ndatel peamiselt Lõuna-Saksamaal. Esiettekanne oleks peaaegu teostunud Berliinis 1926. aastal Bruno Walteri juhatusel, ent Prokofjev ei jõudnud orkestratsiooni õigel ajal valmis ning kuulda võis ooperit alles 1954. aastal kontsertettekandena…
-
„Enne . . . .
Vahepeal väideti ajalooõpetuses tõsimeeli ja uhkelt, kuidas Nõukogudemaa siirdus unikaalselt ja edukalt feodalismist otse sotsialismi, jättes kapitalismi vahele. Unikaalseks see jäigi: selgus, et vahele jätta ei saa midagi.
Jaapanis (aga ka mujal) imestatakse siiralt meie kooriloomingu rikkuse üle, mille varamu sisaldab häid näiteid nii erinevatest ajajärkudest. Miks Härma jutu juures nii kauged paralleelid? Aga sellepärast, et näeksime Miina Härma tähendust ja kohta eesti muusikakultuuri arenemise ajateljel.…
