
Sarapuu maalid kuuluvad tegelikkusesse, isegi kui see pole igapäevane tegelikkus. Aga see, miks nad siia kuuluvad, miks nende ainulisust nii teravalt tajume – see miks on juba tõelisus.

Leo Gens süvenes 1950ndate algul arhitektuuri, vaimustus ja kirjutas järgmiste kümnendite jooksul XIX ja XX sajandi arhitektuuri suureks. See oli tema kriitiline arhitektuuriajalugu.

Festival võtab kokku Peeter Alliku kunstihoiaku. Kui seda tunnete komplekti suudetaks ka edaspidi kanda, oleks suurepärane. Seda on väga vaja nüüd ja ka tulevikus.

EKA lõpunäitusel domineerisid identiteedi, ontoloogilise pöörde ja uusmateriaalsuse teema, sotsiaalsusest oli saanud nüüdiskunsti saatev kõnemaneer.

Inga Lāce: „Pean pöörduma tagasi siinsele tasandile, rääkima inimestega, et mõista, kuidas keskkonnanarratiivid on põimitud meie ajalukku.“

Peeter Laurits ei otsi üksnes vallutajapilguga tabatud kauneid kaadreid, vaid ka tuhandeid silmapaare, kes teiseltpoolt objektiivi talle vastu vaatavad.

Cooperi ja Gorferi koostööpartnerite utoopia ei mahu ainult renessansi korra- ja tasakaalutaotlusse, selles on ka manerismi ja juugendi kõikehaaravust.

Enamik skandaalidest pole skulptuuriloos lahvatanud seetõttu, et kunstnik oleks tahtnud publikut ärritada. Skandaaliga kaasnenud avalik tähelepanu on aga alati aidanud sellele kaasa.

Sean Yendrys: „Graafiline disain ei ole suletud valdkond, see liigub eri sfäärides ja on sihitud avalikkusele. Graafiline disain annab kõigele legitiimsuse ja näo.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.