
Élisabeth Vigée-Le Brun mitte ainult ei reisinud läbi Eesti, vaid oli vaimustuses siinsetest inimestest ja jäädvustas siinset maastikku.

Näituse tegijate unistus teha põhjalik näitus on jäänud justkui poolele teele: otsad on kokku sõlmimata. Tõsi, nii jätab see aguliuksed ja -aknad tulevikku avatuks, ammendamatuks.

Mahukaid ja kaalutletud muudatusi ei tehta päevapealt, aga diskussiooni alustamata ei ole edasiminekut loota.

Praeguse rahvusvahelise fotograafia kesksuundumuse kõrval tundub Inta Ruka looming arhailine. Ent kunst pole moe, kõmu ega šoki, vaid sisu ja vormi küsimus.

„Järjekord“ on mitmel tasandil paljastav näitus nii siinse foto- ja kunstiloo, murranguajastu meelsuse kui ka naiseteema vaatepunktist.

Taevatreppi kui füüsilist objekti Linnapi näitusel ei ole. Seda tähistab äraspidiselt allakäigutrepp, mis Linnapi sõnul eelneb paljude eestlaste enneaegsele surmale.

TRIINU SOIKMETS

Kuna Warholi ja Serrano näitus on juhtumisi Fotografiskas samal ajal vaadata, tekib nende vahel dialoog: Warhol esineb kuulsate ja Serrano kuulsusest ilmajäänute nimel.

Fotografiska projektis on Andres Serrano sidunud rassigenotsiidi julmad jäädvustused koloniaalkaupade grotesksevõitu reklaamiesteetikaga.

Maria Erikson: „Litograafia on sundinud mind aega maha võtma. Ei saa teha kõike korraga. See on lugupidamine parajasti töös oleva materjali ja vahendite vastu.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.