
Loodetavasti peab kuraator Brigit Arop sõna ning ühest väiksest väljapanekust kasvab välja mininäituste sari.

Olga Tobreluts: „Miski ei tõotanud enne Ukraina täiemahulist sõda tragöödiat, kuid ma ei suutnud lõpetada pinges kehade ja surevate noormeeste maalimist.“

Raamat „Veatu, õmblusteta“ ei ole pildialbum ega kõrvaltvaade, vaid kunstnik Marge Monko, toimetaja Laura Tootsi ning graafilise disaineri Indrek Sirkli tihe koostöö.

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Sarah Moonil on ajaga eriline suhe. Ka Fotografiska näituse lõpetab ta aja muutliku olemuse esitlemisega: kinnistamata positiivid on kui aja kustutamise sümbol.

Ole maalide vormiline filigraansus osutab universaalsele ihale kontrollida elu, nendel toimuv elementide võnkelu tähistab leppimist asjaoluga, et täielik kontroll on võimatu.

Veebruar oli kunsti tihedalt täis: kõige rohkem oli grupinäitusi, kuid pahatihti ei tekkinud neis ei dialoogi ega ka selget vastandamist.

Jakov Rubinšteini kogus on hulk etüüdlikke töid, kuid neil on põnev tagamaa ja need annavad elava pildi XX sajandi alguskümnendite kunstist ja elust üldse.

Eesti vanema maalikunsti sisuline põimimine Euroopa publiku teadvusse ei tohiks olla kultuurilooline amüsantne meelelahutus, vaid laiapõhjalise riikliku strateegia osa.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.