

Soome kunstnik Jonna Kina vaatleb eesti skulptorite Amandus Adamsoni ja August Weizenbergi pärandit teraselt, hõrgult ja lakooniliselt.

Margit Mutso: „Kõige olulisem on ikka sõnum – kas loojal on midagi öelda? Miks ta midagi teeb?“

Eesti kunstiteaduse sajandat aastapäeva tähistaval aastal võiks suurmeestele pühendatud näitustel enam märgata säravaid naisi nende kõrval ja ümber.

See on nongratalikkuse üks alusvõti: teadlik inimülese rituaali kehutamine ja loomine ning elukestva rituaalsuse tagasitoomine maailma.

Kestvus-performance toob esile meie hüpliku fookusega, koroonajärgses eraldatusest haavatud ühiskonnas vajaliku tähelepanu ja koosolemise tunde.

Meie nõud ja skulptuurid on aastatuhandete vältel vaevu muutunud. Ka armastuskiri on armastuskiri on armastuskiri. Selles on midagi jumalikku.

Elisa-Johanna Liiv: „Vahetu protsessis osalemine annab kirjutajale lisatasandi ja võimaluse näha ka loojat teose taga. Isiklik kontakt mõjutab teosest arusaamist ja sellest kirjutamist.“

Vaataja ette on laotatud mitte ainult Frank Ockenfelsi maailm, vaid ka arenguprotsess ja töömeetodid. Saame aimu, kuidas ideed on läbi aastate arenenud.

Näituse alateema „Unenägu“ on juba iseenesest nii tugeva ja mitmekesise laenguga, et ajakohastamiseks ei ole seda vaja siduda sõja ega koroonaga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.