
Näitus „See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud“ on kaunis ning heterogeenne tervik, mis pole kunagi iseendaga identne.


Tartu Kunstimaja näitusesaali lõuenditel toimub Merike Estnale omastes erksates ladinaameerikalikes värvides ja lainetuse motiividel pidev liikumine ja värelemine, kandes endas emaduse kompleksset keerukust.

Kaarin Kivirähk: „Me ütleme alati oma eesti autoritele, et tuleb kirjutada eeldusega, et see inimene, kes seda teksti loeb, ei tea Eesti kunstist mitte kui midagi.“

Krõõt Kukru näitusel „Elutuba“ tundub kõik ilus ja helge, kuid selle kõige all peituks nagu mingisugune oht, mis ei ilmuta end ka siis, kui pealispinda üksjagu kaua kratsida.

Kõrvuti asetsedes näitlikustasid kaks sama tüüpi näitust hästi seda, mismoodi ühine vaimustus (võlu)aias käimisest ei garanteeri alati üht ja sedasama saaki.

„Neist ilma jäädes saab minust tervik“ on poliitiliselt laetud teemade kiuste pigem poeetiline kui vihane näitus.

Jass Kaselaan: „Ma arvan, et kunstis tuleb olla väga tõsine. Isegi kui sa teed nalja, tuleb seda teha väga-väga tõsiselt. Muidu see ei tööta.“

Näituse „Surve all“ teoste seast leiab katseid dokumenteerida nii norme kui ka nende mõju, aga ka püüdlust ühiskondlikke ootusi mänguliselt dekonstrueerida.

Näitus „Aegluse poliitika“ puudutab riivamisi teemasid, mille kõiki ohtusid ja võimalusi kunstnikud lõpuni valitseda ei suuda.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.