
Kuraator Kerttu Männiste mitte ainult ei jätka head koostööd Soome muuseumidega, vaid on leidnud väljapanekule Eestit ja Soomet siduva lähtepunkti.

Maria Valdma-Härmi näituse kujundus, teosed ja avamispäevast vaasi jäänud liiliate lõhn on muutnud vana keldri lausa sakraalseks.

Helsingi biennaalist õhkub aktivismihõngulistest teostest hoolimata nooremale kunstile iseloomulikku muinasjutulisust ja teaduspõhisust miksivat meelsust.

Diāna Tamane võime tulla lagedale uue looga oma perekonnast nii, et keegi ei heida sisule või vormile kordust ette ka siis, kui näib, et kõik võimalused on ammendatud, on lihtsalt hämmastav.

Tehisaru ja kaasaegse kunsti küsimuste üle arutlemine võtab alles hoogu. On aga selge, et tehisaru programmide võimalused on õppe- ja loomekeskkonda tulnud, et jääda.

Näitusel käsitletav lugu on sama suur kui elu ise. Ei suurem ega väiksem. Küsimus on vaid selles, kelle elust käib jutt.

Tünnigaleriis eksponeeritud Visarite näitus üllatab positiivselt: esitatud materjaliga on Visarite viie aasta eksperiment terviklikult edasi antud.

Helena Tulve ei ole kuraatorina sekkunud. Tema kureeritud näitus on haavatav ja hell ning iga vaataja saab seal luua oma mõistmise raja.

Hrafnhildur Arnardóttirile tuleb tänulik olla, et millegi nii ilusa loomisega on võimalik ellu äratada üks parajalt kole(tislik) kriitika, mitte uinuv-uinunud mõistus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.