
Lõppevast aastast kerkivad silme ette mängulised ja ennekõike hämaruse, unenäolisuse või lagunemisega seostuvad näitused.

Seekord XX korda toimuva Piparkoogimaania näituse eesmärgiks näib olevat luua üks väike alternatiivmaailm, kuhu igaüks võib sisse astuda.

Triin Kröönström ja Kadi Polli on teinud rasket tööd, tegelenud alusuuringutega, rajanud vundamendi, millele uued (kunsti)ajaloolaste põlvkonnad saavad toetuda.

Mari Kurismaa: „Ma proovisin oma loometee alguses aru saada, mis asi see pilt ikkagi lõpuks on ja mis ta ei ole ning kuidas keel sinna sobib või ei sobi.“

Näituse sihtrühm on tegelikult ka lapse täiskasvanud saatja, Tu ja Minakaru väike dialoog mudeldab lapsevanemale kunsti vaatamise ja refleksiooni juhtimist.

Ideaalis on iga näitus suurem kui tema elementide summa, kuid selle suuruseni jõudmine on üks kaunis veider protsess.

Virge Jõekalda 1990. aastate tööd on pingsalt täidetud noore kunstniku autobiograafiliste sisevaatlustega.

Vahetustega maalimine on Marleen Suve ja Brenda Purtsaku ühistöös ilmselgelt vabastavana mõjunud, see mänguline aspekt torkab silma.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.