-
Esmakordselt Veneetsia biennaali ajaloos oli tänavu väljas ka Tiibeti paviljon, kuigi tuleb kohe lisada, et see polnud rahvus(või riigi) paviljon selle tavalises mõttes, sest selle taga ei olnud riiki kui sellist. Vaatamata sellele, et itaalia kunstniku ja poeedi Ruggero Maggi organiseeritud näitust reklaamiti koos biennaaliga nii internetis, paberväljaannetes kui ka tänavaviitadel, ei kuulunud see ametlikku programmi, isegi mitte alternatiivnäituste alla, sest biennaali suures kataloogis pole sõnagi…
-
Kunsti võrgustatud olek
Kõnealuse konverentsi probleemipüstitus lähtus arusaamast, et ka kunst pole kunagi – ei kaugemas ega lähemas ajas, ega kaasajalgi – eksisteerinud vaakumis, vaid seda iseloomustab „võrgustatud oleku” seisund. Kunsti ja rituaali suhte ja toimimisviiside vaatlusega taheti konverentsil pakkuda platvormi eriaja ühiskondade kunstipraktika esitlemise platvormi. Kunsti kasutamise uurimine rituaali kontekstis ei võimalda mitte üksnes äratundmist, et kunstiga manipuleerimine on olnud tavapärane, vaid demonstreerib kunsti potentsiaali olla…
-
Kuraatori taustauuring
Ei taha selle sissejuhatusega sihtida sinnapoole, et peaksime samasuguseid koode ja kvoote kehtestama, kuid on ju harv juhus, kui meie kriitikas kõlab kas või selline kiidusõna nagu „suurepärane”. Seda kuuleb ainult televisioonis „Tähelaeva” saadetes, kus on vist nii staaril, saatejuhil ja külalistel kästud kasutada väljendeid nagu „fantastiline õpetaja”, „ma ei tea paremat kui . . . .”, „sündinud talent”, „suurepärane isa” jne. Mul läheb süda läilaks. Miks kasutan…
-
Intervjuu alustuseks palun teil end lugejale tutvustada ja kirjeldada oma praeguseid kunstiajaloo-alaseid projekte?
Olen kunstiajaloo ning meediateooria professor Karlsruhe kunsti- ja disainiülikoolis, töötan ka Zürichis Šveitsi kunstiuurimise instituudis. See on asutus, kus uuritakse kunstiajalugu ja -majandust. Viimased kolm aastat on kuulunud Zürichis uurimisprojekti peale, mille keskmes on Veneetsia biennaal Ida-Euroopa riikide positsioonilt. Uurimisväli kattub ja on leidnud tõhusa koostööpartneri Ameerika Ühendriikide Massachusettsi Williamstowni Clarki instituudi näol, kus…
-
Vahetusnäituste ühe korraldaja Eesti Kujurite Ühenduse esimehe Vergo Verniku sõnul eristub Jöötti liikmeskond ükskõik millisest teisest kunstnike ühendusest Soomes pühendunud huvi tõttu traditsiooniliste pronksivalu tehnikate vastu. Ühendusel on Turu vanas kasarmukompleksis sisse seatud tänapäeva nõuetele vastav valukoda, kus kasutatakse põhimõtteliselt traditsioonilisi meistrioskusi. Mitmed ühenduse liikmed on ka ise valukoja tehnilise käsitööga väga hästi kursis ning valdavad nii ajaloolisi valukojatehnikaid kui erinevaid võimalusi pronksskulptuuride keemiliseks pinnakatmiseks, n-ö…
-
Ühest küljest ei saa muistseid kaljujooniseid tänapäeva mõistes kunstiks nimetada. Need ei olnud esteetilised objektid, neid ei loodud ega vaadatud omakasupüüdmatu imetlusega või muul omakasupüüdmatul ajendil. Kord võis tegemist olla jahimaagiaga, teinekord võisid kivvi raiutud märgid tähendada kalendrit ja tähistaevast. Ja, mis peamine, need objektid ei olnud lahus kujutatavast. Need maamunale joonistatud või täksitud kujundid ei kujutanud müütiliste aegade kütte, olevusi ja jumalaid, nende kujundite autorite…
-
Toona oli teie loomingus aktuaalne popi ja fotorealismi segune figuraalmaal, Soomes olete teinud peamiselt abstraktset kunsti, kuigi jätkanud ka portreedega. Miks loobusite figuraalmaalist?
Uued raamid uues miljöös: Soome elu nõudis sisseelamist. Pean heaks saavutuseks seda, et Soome Maalikunstnike Liit võttis mu 1978. aastal oma liikmeks Eestis maalitud tööde põhjal. Kahjuks eesti kunstiteadlastel puudub ülevaade sellest, mis ootas kunstnikku ees vabasse maailma saabudes. Kohemaid pidi olema nii töö…
-
Pire Sova etteaste Polymeri mustas saalis jätkas minu arvates eelmise etteaste temaatikat: religioossetelt toimingutelt oli aga nüüd üle mindud isiklike fetišite ülistamisele. Ulmeraamatu kangelanna püherdas tossus ning paitas põsega tuhahunnikut: ta soovis leida kontakti toore materjali, reaalse ainega, mitte tehnoloogiaga. Kuid ta ei suutnud vabaneda tehnikasõltuvusest: äkitselt süttinud elektrivalgus sulatas lampidele määritud musta värvi ning ere valgus oli ühtlasi märk, et etendus on läbi. Tehasekeskkond lõi…
-
Jun Konishi on õppinud Tōkyōs Hiko Mizuno ehtekunstikolledžis ning Müncheni kunstiakadeemias professor Otto Künzli käe all. Konishi on oma mitmepalgelise loomingu hulgast seekord välja pakkunud plastikust ketid. Kunstnik lõikab olmeesemetest graveerimisnoaga plastikrõngad, andes nii kulunud plastikule uue elu. Shunichiro Nakashima on tekstiilikunstnik, kelle sulgkerged värvilised ehted justkui võbeleksid õhus. Nakashima kasutab omavärvitud siid- ja puuvillniite, mis terastraadi ümber mässituna moodustavad käevõrusid, kaelakeesid ja prosse. Mitmetes Euroopa…
-
Paula Crespo on oma töödes „Mahuti I” (klaas, hõbe, kork, sool, 2011) ja „Mahuti II ” (klaas, puit, hõbe, kork, sool, 2011) kasutanud kaht Portugali olulist ekspordiartiklit soola ja korki, millel on portugali kultuuris oma sümbolväärtus. João Martinsi teos „Kandes soola linna” mõjub humoorikalt, Typhaine Le Monnier’ „Soolasõrmus” (soolakang, messing, 2011) on seevastu karge, puhas ja kaunis. Catarina Diazi töö „Kuldsool” (kuld, sool, paberist ja plastikust…
