-
Kuraatorid on leidnud igavesti naiselikku kahe autori Johannes Greenbergi ja Ferdi Sannamehe loomingus. Mõlemad on XIX sajandi lõpul kunstivõõrast maaolustikust võrsunud ja XX sajandi algul endale mitmekülgse erialakoolituse välja võidelnud. Mõlemad on läinud kunstiajalukku eesti kunstikultuuri rikastanud isiksustena. Oma tegutsemisajal kiiresti muutunud kunstivoole järginuna maalisid ja modelleerisid mõlemad ka arvukalt teoseid, mille objekt on teine sugupool, naine. Samas on küsitav, kas nad väärtustasid teadlikult eraldi teemana…
-
Variku pornokaadrite valik järgib selget süsteemi. Valitud on kaadrid, mis tekitavad pornokauges vaatajas šoki või tülgastuse: kõikidel piltidel on naisi kujutatud ebamugavalt, kas liiga karvutult, valu või hirmu tundvana. Fakt on, et pornotööstus on naisevaenulik, kuid kunstniku valitud pildid peegeldavad tõhusalt ka Eestis levinud naise seksuaalsuse tabu. Seksitabust võidavad kõige enam veebileheküljed nagu elu24 või naine24 (sic!), mis koguvad tähelepanu pealkirjadega, mis suunavad naisi mehi toidu…
-
Kohati tundub see, mida kunstnikud lõuendite ja värvidega teevad, olevat üks lõppematu karaoke: kunstiajaloost tuttavate ja populaarsemate stiilide, suundade ja tehniliste võtete lakkamatu taasesitamine. Karta on, et kunstnikud arvestavad alateadlikultki faktiga, et kunstiteadlik ja rahakas ostja valib oma köögi või elutoa seinale midagi, mis meenutab juba tuttavat ja heakskiidetut. Midagi, mille analooge võib näha kunstiajalooraamatutes, oksjonimajades ning muuseumides. Miamis võis märgata näiteks Warholi pärandi ütlemata…
-
Kahe sammu kaugusel Hopi galeriis asub fotokunstnik Margot Kase kureeritud näitus „Kantavad pildid. Foto+ehe”. Olgugi et foto ja ehte ühendamine pole uus nähtus, mõjub teemapüstitus värskelt ja huvitavalt. Vaatajal on põnev võrrelda, kuidas on fotot ehtekunstis eri viisil rakendatud, hoomata samas foto ja ehte sarnasusi: mõlemad on isiklikud, intiimsed, seotud lähedaste inimeste või oluliste mälestustega. Nii foto kui ehe võivad olla inimese isiklikuks reliikviaks. Kõige…
-
Kuidas sa ise ennast tutvustad?
Ma ei tea, ütleksin ehk, et ma ei tea mitte midagi.
Sinu performance’ite kõhkleva stiili kohta on tihtilugu küsitud, kas see on lavaline etteaste või oled sa ka eraelus selline? Kas kunstnik Martin Creedil ja eraisik Martinil on üldse vahet?
Ei, üldse mitte. Otse vastupidi. Üks lavalolemise idee ongi selles, et olla laval, justkui ma ei oleks laval. Olla vaba ja avatud nagu oma…
-
Kõik siin universumis on pidevas muutumises ja liikumises: igal objektil, mõttel, tundel, sündmusel on oma rütmika, resonants. Resonants on võnkesagedus, mille puhul objekt võngub kõige loomulikumalt, talle omasemalt. Tajutava objekti puhul loeb aju infot sel viisil, et muudab tavakujundid esmalt laineinterferentsi mustriteks ja seejärel tagasi virtuaalkujundiks. Aju kõneleb kehaga laineinterferentsi keeles ja maailma tunnetus ning mõistmine tähendab inimese objektiga samal lainepikkusel olemist. Sarnased objektid tõmbuvad ja resoneeruvad…
-
Kathrin Meyeri ja Ellen Blumensteini kuraatoriprojekt „Keeldumised” Tartu Kunstimajas kuni 16. X ja Anna Hintsi, Eva Labotkini, Marja-Liisa Platsi ja Toomas Thetloffi projekt „Tartust ära” Y-galeriis kuni 30. X. Mõlemad on kunstifestivali „Art ist kuku nu ut” osad.
Kunstifestivali „Art ist kuku nu ut” Tartu Kunstimajas eksponeeritud rahvusvahelise kuraatoriprojekti „Keeldumised” keskmes on Paolo Virno põgenemise kui positiivselt produktiivse akti kontseptsioonist inspireeritud keeldumise akt. Kathrin Meyeri ja Ellen…
-
„Art ist kuku nu ut’i” (pakun kasutuseks „Kukunuut”) Abramovići näituse pressitekstis seisab: „Festivali korraldajatena oli meie soov teha kohalikule kunstipublikule lühikeseks ajaks kättesaadavaks see, mis mujal maailmas on elementaarne. Üritame tuua perifeeriasse natukenegi seda, mis asub pidevalt tsentris, nii geograafilises kui intellektuaalses mõttes.” Nagu näha, käsitletakse perifeeriat millestki ilmajäämise võtmes ehk negatiivse fenomenina. Sünonüümisõnastik eelistab perifeeriale eestikeelset „kolgast” ja pakub paralleeliks järgmist: „Ääremaa, perifeeria, provints, pärapõrgu,…
-
Linnaruumis ja kaldapealsel võistlevad publiku tähelepanu pärast valgusetendused. Ehitustel on töömehed kraanadki tuledega ära ehtinud. Isetegevus on lubatud.
Üleilmastumine, turismikonkurents ja identiteediotsingud on eri maadel viimase tosina aastaga sünnitanud ridamisi perioodiliselt tegutsevaid valgusfestivale. Bettina Pelz, hinnatud disaini- ja arhitektuuriprojektide kuraator Saksamaalt, nimetab valgusfestivali linna seisundi visuaalseks seismograafiks. Lisan, et võnked leiavad aset vaimsel pinnal, seismogramm on nähtav helendaval kujul ja kõneleb ka majanduse seisundist. Valgusfestivalid toimuvad Tallinnast…
-
Mille üle näitusel ise kõige rohkem rõõmu tunned?
Head meelt teevad läinud sajandi innovaatilised eksponaadid. Näiteks Lutheri vabrikus leiutatud veekindel liim (autor Oscar Paulsen, 1896), mis võimaldas valmistada veekindlat vineeri ja viia selle tootmise uuele tasemele. Selle tõestuseks on näitusel väljas Lutheri vabrikus toodetud kohvrid. Näitusel võib näha Minoxi minikaamerat, mille leiutas Walter Zapp. See on tõenäoliselt kõige tuntum Eestis disainitud ese maailmas. Sellega on pildistatud kroonitud…
