-
MTÜ Loovalt Tulevikku on eraalgatuse korras olukorra lahendamiseks samme astunud. Just äsja andis ühing välja rikkalikult illustreeritud kunstiõpetuse õppematerjali „Tähelepanu! Valmis olla! KUNST !”. Komplekti kuuluvad õpetaja- ja õpilaseraamat ning neid toetav kunstimäng. Autorid on Kristi Laanemäe, Anu Lüsi, Jelena Tšekulajeva ja Anu Purre. Mängu on koostanud Ingrid Putk. Sisutoimetaja ja konsultant on Anneli Porri, kujundaja Kaarel Nõmmik. Ilmselt pole Eestis veel kunagi antud välja nii…
-
Esmalt pean küll üles tunnistama, et ma ise ei osalenud, kuigi Heili Sõrmus tegi kuraatorina oma potentsiaalsete kunstnikega head tööd: üleskutse kõrval kasutas ta ka isiklikku lähenemistaktikat, ei teinud osalemisettepanekut mitte ainult e-posti kaudu, vaid ka helistas õige mitmel korral, ta mitte ainult ei ärgitanud, vaid ümbritses valvsa tähelepanuga, andis veel aega jne. Igal juhul usun, et kõik kunstiteadlased (ilmselt vähemalt need, kes esimesele ettepanekule, areldi…
-
„UltraMarine” on eesti ehtekunsti nägu: karge, kaunis, väljapeetud ja sissepoole vaatav. Näiteks võib tuua Julia Maria Künnapi prossi, kus on perfektselt antud edasi mere lainetus, või Maarja Niinemäe ebamaiselt kauni töö „Lainehari” (graveeritud opaal, merekarp, hõbe, kuld, 2011). Välisautorite töödest on sarnase hoiakuga Marzia Rossi vaoshoitud iluga prossid või Beth Leggi teos „Culalloe” (puit, hõbe, tint, emailvärv, lehtkuld, 2011). Vaimukamat lähenemist toovad Adolfas Šaulyse ja Mari…
-
Kui kunstnikud omavahel valivad töid näitusele, siis see on enesekeskne tegevus – kunstnikule meeldivadki tema enda tööd. Teine asi on teha valik objektiivsemalt, väljastpoolt. Minu arvates ei peaks kunstnikud ise oma töid näitusele valima, nad ei peaks selle protsessi juures üksi olema, sest objektiivsus on kerge kaduma, kui seda üldse ongi. Kaunase tekstiilibiennaali korraldajad tõidki juurde teoreetikud, et nood looksid kommunikatsiooni ühiskonnaga, mõtleksid selle üle, kuhu…
-
Peab ütlema, et neil, kes seda aega mäletavad, oli see huvitav taaskohtumine läti vaibakunsti kuldajaga, mil tegusa ja innustava Rūdolfs Heimrātsi juhtimisel õitses nii tekstiilikateeder kui ka kogu Läti vaibakunst. Mäletan, et olime üsna kriitilised: meie rafineeritud koloriidi ja stilisatsiooni taustal olid need rahvakunsti arendused, trallitavad jaanikud ja lõikuspeod meie maitsele vastuvõetamatud. Aga nüüd, kui seda nägime usun, et vähest osa muuseumidesse kogutust –, tõdesime, et…
-
See ei tähenda üldse mitte seda, et MariaKristiina Ulas kunsti tehes mingit teooriarida näpuga ajaks, nagu tegid seda XX sajandi alguse sürrealistid Sigmund Freudi psühhoanalüüsis. Tema loomingu võib siiski rahumeeli sürreaalseks liigitada. Näiteks ulatuslik sfinksiteemaline sari, sel näitusel aga „Kalanäoline kaotatud peaga hüppaja” on puhas sürrealism. Ja kui tulebki ette selliseid kunstnikke, kes mingist omaenda koostatud kavast järjekindlalt kinni peavad, nagu näiteks Salvador Dalí, siis psühhoanalüüsi…
-
Kurvitza lugemust ei näita ainult tema väärilise tunnustuseta jäänud esseekogumik „Attitude” („Hoiak”), vaid ka tema n-ö „omafilosoofia”, mis vaatab vastu maalidelt ja neile kirjutatud ning salapärastest tekstidest. Oma intervjuus (Postimees 20. X) seostab ta „voolu” elektri ja industriaalse maailmaga, kuid sõna „vool” tekitab mitmeid konnotatsioone: kunstivool, vee voolamine, ajavoo(g)l, voolusäng, voolimine jms. Kõik need on nii või teisiti seotud igavese liikumisega. Mõjutatuna mitte ainult modernismi klassikutest,…
-
Kunstnike endi koostatud komplekt on üle 25 aasta abielus olnud paari esimene ühisnäitus: väljas on Rauchi 18 õlimaali, mõned neist hiigelsuured, Loy 50 kaseiintemperatehnikas lõuendit, lisaks kummaltki kaheksa tööd paberil. Valik on 15 aasta läbilõige, sisaldades töid, mis kunstnikud plaanivad endale jätta, kuid ka 2010. ja 2011. aasta loomingut. Rauchi ja Loy segamini asetatud ekspositsioonis eristuvad ühe kompositsioonilise ülesehituse „maskuliinne” kindlus ja teise „feminiinne” ebalus…
-
Selles mõttes sarnaneb ta omakandimehe Erki Kasemetsaga. Neil mõlemal on õigus, et järeltulevad põlved on need, kes verstaposte ja aiateibaid sorteerivad, pealegi võivad tulevased uurijad süldadelt ja verstadelt üldse hoopis meetermõõdustikule üle minna. Põhimõte seisneb kunstniku ja tema loomingu primaarsuse tunnistamises kunsti hindaja suhtes. Olgu hindajaks kuraator, kunstiajaloolane, kriitik või stipendiumide jaotaja, temale jääb sekundaarne roll. Sellest põhimõttest järeldub, et alati tuleb teha muu hulgas selliseid…
-
Millist sõnumit su näitus kannab?
Ilmselt pole ma kunagi oma näitusi seostanud ühe sõnumiga, mida annaks paari lausega kokku võtta. Siis ma oleksin ju kirjanik. Pigem on alguses ikka ja jälle mingi seletamatu (tunde)tihedus ning soov absoluudiiha joobumuses seda võimatut võimalikuna väljendada. Sel korral püüdsin juba pealkirjaga „___ ___ _________”, mis ka tsitaat, mitte mu enda välja mõeldud, lausa rõhutada, et sõnu mul selgituseks pole. Ka pressiteksti…
