Kuid kuidas tuleb toimida nädalalehes – pean silmas kultuurilehte Sirp –, kui päevalehe poliitika on keskenduda vaid mõnele olulisemale sündmusele, tähtsamale tegijale, nagu väitis kunstikriitika päeval Postimehe kultuuriosakonna juhataja Heili Sibrits? Eks kultuur (ning millegipärast eelkõige kunst) kipu ikka tagaplaanile jääma, kui tegu on kas väljaandele otseselt kasu toova reklaamiga või kaudselt lugejaid juurde meelitava atraktiivse sündmusega. Seetõttu ei saa kultuuritoimetajad sugugi kindlad olla, kas neil on ikka ette nähtud kaks (või kolm lehekülge) või peavad piirduma pelgalt ühega. Ilmselt pole see vaid Postimehe, vaid ka Eesti Päevalehe probleem. Millise valiku ees seisab siis kord nädalas ilmuva kultuurilehe toimetaja, kelle kanda pole jäetud mitte ainult n-ö sümboolse väärtuse loomine, vaid ka eetiline vastutus? Milline pilt meie kunstiväljast jääb tulevastele põlvedele, kelle seas on loodetavasti ka neid kunstiloolasi, kes tunnevad huvi nii praegusaegse kunsti kui ka selle retseptsiooni vastu? Kunsti-, ka nüüdiskunsti väli ei hõlma sugugi vaid Tallinna ja sealgi vaid keskmuuseumi ning paari n-ö esindusgaleriid, silma tuleb hoida peal ning kriitiliselt-tõlgendavalt kajastada ka Tartu, Pärnu, Rakvere, Võru, Viljandi, Narva, Rapla, aga ka Valga, Kuressaare, Kärdla Paide, Jõhvi, Paldiski, Karepa, Laulasmaa jne kunstielu. Artikli rangest valikusõelast läbiminek ei eelda mitte niivõrd kajastatava n-ö kõrget kunstilist kvaliteeti, vaid kontekstitundlikke kriteeriume ning huvitavat lähenemisnurka. Lähenemisnurga, kirjutamisviisi abil võib nii mõnegi väikese väljapaneku kas just suureks, aga huvitavaks (atraktiivseks) muuta.
Kunst ja kunstiväli pole vaid kunstielu, kunstielugi on sootuks laiem mõiste kui näituste kogum. Kuidas luua teoreetilist pealisehitust, kui baas on nõrgavõitu või sootuks kaardistamata? Ning nädalaleht, iseäranis kui tegemist on sellise luksusega, nagu on seda kultuurileht, ei tohi piirduda vaid Eestiga: igati normaalne oleks hoida pilk peal naabermaadel Soomel, Lätil, Leedul, aga ka laiemalt Euroopal (ja Ameerikal) ning järjest suuremat sümboolset kapitali võitval Hiinal, Indial, LõunaAafrika Vabariigil (ja teistelgi Aafrika riikidel), araabia maadel. Suurtel etableerunud kunstiüritustel nagu Veneetsia biennaal, aga ka uuematel tulijatel nagu Berliini, İstanbuli, Sharjah’ biennaal, „Manifesta” ja Kasseli „Documenta”.
Seegi loetelu on aukartustäratavalt pikk, et seda adekvaatselt (paeluvalt, atraktiivselt, kontekstuaalselt) lugejani tuua. Kunstikirjutised ehk siis kunstist kirjutamine on omaette distsipliin, seda nii kunstiajaloo kui ka -kriitika mõttes. Selleks, et adekvaatselt kirjutada, tuleb mõelda ka kirjutamise, selle metoodika peale. Taas midagi, millest kultuurinädalaleht mööda ei tohi minna. Kas pole liiga palju?
Kui aus olla, siis mitte. Tuleb vaid kihistuste esitamisviis ja proportsioonid, omavaheline suhe ja kõnetamisviis läbi mõelda ning vastavalt sellele autorid leida. Nii lihtne see ongi?
