-
Tallinnas on üheaegselt graafikatriennaali peanäitusega veel kaks rahvusvahelist graafikaväljapanekut. Rändnäituse „Parool: graafika” Eesti kuraator on Jaanus Samma. Ljubljana rahvusvahelise graafikakeskuse alustatud rändnäitus on kokku pandud kuue maa kunstnike töödest ja selle eesmärk on vaadata graafika muutunud positsiooni tänase maailma avardunud kunstipildis. Iga maa kuraator on täiendanud ühisteemat mõne aspektiga, Eesti mõistetavalt nii, et saaks astuda ühte jalga graafikatriennaali teemaga „Kirjaoskus – kirjaoskamatus”. Sellest lähtuvalt on Jaanus…
-
„Ma ei usu kunsti rolli ühiskonna sotsiaalsete hoiakute kujundajana. Sellise kunsti kesine tõhusus ei õigusta kulutatud jõudu.
Olen oma elu jooksul olnud tunnistajaks vähemalt neljale perioodile, mil hüüdsõnaks oli „kunsti sotsiaalsus”. Esimene oli räige stalinlik sotsrealism, mille „päikesevalguses” sai kunstiinstituudis õpitud ja millest kõrvalekaldumine võis olla eluohtlik. Järjekorras teine oli sõjajärgne Itaalia neorealism, millel oli oluline mõju meie kuuekümnendate aastate „karmi stiili” väljakujunemisele (ja mis jõudis…
-
Näitus „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931” oli kõigepealt väljas eelmise aasta septembris Høvikoddenis Heie Onstadi kunstikeskuses. Väljapanek on toonud esmakordselt koos avalikkuse ette 1920ndate Skandinaavia ja Baltimaade avangardsed kunstnikud. See on ka Eesti varase avangardkunsti suurimaid näitusi rahvusvahelises kontekstis. Prantsuse taustaga kuraator Gladys C. Fabre on öelnud välja mõtte, et tollaseid kunstnikke ühendas usk universaalsete väärtuste eksistentsiaalsesse olemusse, mõte valitses mateeria, vaim keha ja kunstlik loomuliku…
-
„Elektromagnetilise” näituse kuraator Gladys C. Fabre on kindel, et prantsuse kunstipublikule meeldiks Eesti Kunstnikkude Rühma näitus.
Eesti Kunstnikkude Rühma kunstist on räägitud kubismi mõiste kaudu, kuigi, nagu kas või rühma juhtfiguur Märt Laarmann oma kirjutistes on osutanud, olid nad mõjutatud 1920ndate konstruktivismist, purismist. Mis tähendus on kunstiteaduslikel mõistetel?
Ka mina ei seosta ei Eesti Kunstnikkude Rühma ega Läti samalaadset kunsti kubismiga. Isegi XX sajandi algul, 1909. aastal, rääkisid…
-
Kindlasti leiab õilsaid ideid kriitika angažeerimiseks veelgi: näiteks võiks ka kriitika seista arusaama eest, et kõik inimesed on loodud võrdsena, iga kriitikatekst riiklikus väljaandes võiks olla sotsiaalpoliitiline akt. Ent kui tubli feministliku kunstniku näitus ei veena, siis peab sellest saama ka kriitiliselt kirjutada, ning kui kukub läbi õilsate eesmärkidega sotsiaalne kunstiprojekt, ei tohi selle teemaks võtmist tabustada. Boris Bernstein on öelnud, et mida keerulisem on kunstikultuur,…
-
Jaan Paruski kollektsioon sai alguse soovist pakkuda nõukogude ajal kaitset kultuurilooliselt väärtuslikele trükistele, peamiselt piiblitele, kuid ka jutluse- ja lauluraamatutele. Kogus on peaaegu kõikide eestikeelse piibli numereeritud trükkide näiteid. Asjast sügavalt huvitatule võiks soovitada lugeda enne näitusele tulekut Toomas Pauli ülipõhjalikku „Eesti piiblitõlke ajalugu”, kus saab hankida mitmete näitusel eksponeeritud piibli väljaannete tekke ja tausta kohta lisateavet.
Näituse avamine langes mitmete piibliga seonduvate sündmuste ja info avalikustamise…
-
Kunstikriitikud ründavad
Rahvusvahelisel tasemel on selle dispuudi üheks tuntumaks katalüsaatoriks olnud möödunud aastal siit ilmast lahkunud staažikas Chicago Sun Timesi filmikriitik, Pulitzeri kriitikapreemia laureaat Roger Ebert, kes osales 2000. aastate keskpaigas mitmetes avalikes debattides ning kirjutas sel teemal artikleid ja tegi blogipostitusi. Ebert oli veendunud, et videomängud ei ole kunst ning väitis isegi, et neil puudub potentsiaal üldse kunagi kunstivormi tasemele tõusta (Roger Ebert’s Journal 16. IV…
-
Kas panna artiklile pealkirjaks „Meie muutuv muuseumiideaal” või sisult sama, ent ajaloolise sententsi kaudu dramatiseeritud „Muuseum on surnud! Elagu muuseum!” või hoopis „NB! Kaldenurk!” – sest kaldenurk võib saada saatuslikuks – või „Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata – siiski autoritaarne tervik” või „Neutraalsuse ärritav provokatiivsus” või olla maksimalist ja kuulutada juba pealkirjas „Hommage Rael Arteli epohhile”, kaaperdades Yves Kleini „sinise epohhi” kui…
-
„Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” on saanud meedias terava tähelepanu osaliseks. Enamasti on avaldatud üldisi pateetilisi seisukohti, mis vastavad pigem küsimusele „Kas me sellist eesti kunsti tahtsimegi?”. Suhtlusmeedia erialases diskussioonis on kasutatud lausa mõistet „positsioonidevaheline kaevikusõda”. Näitus ise, rääkimata teostest, on jäänud tagaplaanile.
Piret Karro on kommenteerinud Postimehes: „Näitusel valitseb professionaalne õhkkond, mida levitavad nii hiilgavalt lahendatud teosed kui kuraatori nähtav julgus.”1 Mis puudutab julgust, siis…
-
XXI sajandi algul tuleb üldiselt täheldada muuseumi ja galerii lähenemist, seda nii väärtuste kui tegevuse tasandil. Seda ka Eesti kultuuriväljal. Kunstimuuseumide arengus on märgata aga kahte suundumust.
Üks on konservatiivne: pöördutakse tagasi traditsioonide, objektikesksuse, koolkondlikkuse, pildilisuse, ajalooliselt hierarhiliste kunstiliikide (maal, skulptuur, graafika, tarbekunst) integreerituse juurde. Tegemist on heas mõttes püsiväärtusi esitlevate pühamutega. Sellist tendentsi näeb näiteks Mandri-Euroopa viimastel aastatel avatud suurte muuseumide püsi- ja ka ajutiste…
