-
„Esimesel korrusel on mingi vanade soome naiste näitus. Noored aga on surutud keldrisse, nagu ikka,” vastas näituse mänedžer JWG ehk Johan WanGoghen minu küsimusele, miks korraldati näitus „The Kids are Sane / Lapsed Mars Tupla” Nooruse galerii keldriruumides. „Vanade soome naiste” all pidas provokatiivne JWG silmas samal ajal toimunud Barbara Nitke ja Mary Jane Gregory näitust „Alternatiivid”. Keldrinäitust olekski ehk raske kujutada ette mõnes teises ruumis.…
-
Dénes Farkasi näituse „Ilmne paratamatus” tutvustavast tekstist selgub, et selle „moodustavad filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti fragmentide kordused fotodel, raamatutes ja ruumiliste objektidena. Sõnad, laused ja lõigud näitusel pärinevad ilukirjanduslikust Wittgensteini, Bertrand Russelli ja George Edward Moore’i eluloost Bruce Duffy raamatus „Maailm, nagu ma ta eest olen leidnud” („The World As I Found It”). Informatiivsele lõigule järgneb juba väike näitusekülastaja meelsust suunav vinjett: „Kuhu need massiivsed…
-
Vikipeediat eeskujuks võttes võib alustada näiteks nii. See artikkel räägib näitusest. Planeedi kohta vaata artiklit „Jupiter (planeet)”; vanarooma jumala kohta vaata artiklit „Jupiter (jumal)”. Aga ma ei alusta nii, sest selles artiklis võiks rääkida neist kõigist.
Marianne Jõgi teeb selgelt tehnoloogiapõhist kunsti. Selle näituse metallist hulktahukad, üks plaatidest, teine sõrestikuline, seostuvad isegi poolriivamisi vaadates kohe geomeetriaga, insenerimõtlemisega, Piero della Francesca tahuka konstrueerimisega XV sajandi keskel (mis…
-
Die Jungi taga on end bändina esitlevad Tartu ülikooli maaliosakonna magistrandid Marie Kõljalg, Ahto Eller ning ajalootudeng Joonas Vangonen. Die Jungi maalikunstnikest liikmete töid on Tartus varemgi väljas olnud: Nooruse galerii näitusel „The Kids Are Sane / Lapsed Mars Tupla” ja kunstimaja aastalõpu näitusel. Tartu kunstielus on pead tõstmas aktiivne maaliosakonna taustaga seltskond, kes on valmis katsetama uusi lähenemisi maalikunstile.
Koodide rohkus
Grupi nime võib tõlgendada mitmel viisil:…
-
Kellele ei meeldi ehtekunstinäituste kõrk ilu, punased vaibad ja peen vein, peaks minema A-galeriisse vaatama rühmituse Urmas-Ott näitust. Galerii seifist vaatab teile vastu kile, paberi ja traadi hunnik, selle vahelt annab töid üles otsida. Taustaks on hinge õõnestav masinlik heli.
Nagu ka näitusel „Varjend 2415” nii toob rühmitus ka nüüd vaataja ette katastroofijärgse kõleda ja karmi tulevikumaailma. Inimkond on reostamisega jõudnud nii kaugele, et väärt asju…
-
Kella kuue paiku hommikul öeldakse klassikaraadio „Nokturni” saates tavaliselt, et hommik on õhtust targem. Võib-olla tõesti, sest vahele jääb tunnete ja tarkuste kaaluja – öö. Selle öömuusika saatel, kogutud tarkuste, oma mälestuste, käte ja meelte koostöös on valminud Leo Rohlini näitus „Nokturn II . Üksi”.
Viie viimase aasta looming, nagu Rohlin ise on öelnud, erineb kardinaalselt varem loodust. Sellega ei taha päriselt nõus olla. Esimese näituseruumi…
-
Oled töötanud pikalt riigiasutuse, arhitektuurimuuseumi, nüüd 2011. aasta lõpust sihtasutuse Tallinna Kunstihoone Fondi juhatajana. Millised on sihtasutuse plussid ja miinused?
Karin Hallas-Murula: Sihtasutuses on tunduvalt vähem bürokraatiat. Rahataotluste ja nende aruannete kirjutamine on peamine paberimäärimine, aga seda tuli teha ka riigimuuseumis, sest riik garanteeris küll muuseumi ellujäämise, aga mitte selle arengu. Eelarve ei kasvanud üle kümne aasta järjest (ja siis hoopis vähenes). Näituste tegemiseks, kataloogide publitseerimiseks, isegi…
-
„Madame B” ja ka varasemate projektide puhul ei ole te piirdunud ühe meediumi, vaid mänginud sama ainese läbi videoinstallatsioonis, täispikas filmis, uurimuslikus tekstis. Teie projekte võib nimetada oma aja dokumentideks, kuid viimasel ajal olete kasutanud näitlejaid.
Bal: Otsustasime töötada näitlejatega psühhoosiprojekti ajal, sest pidasime ebaeetiliseks psüühiliselt haigeid, haavatavas olukorras inimesi avalikkuse ette tuua. Kuid režissööridena ei osanud ega tahtnud me näitlejatele ette kirjutada, kuidas nad peavad…
-
Jaanuarikuu jooksul oli eesti kunstipublikul hea võimalus Vaala galeriis vaadata ja „lugeda”1 Mieke Bali ja Michelle Williams Gamakeri loomingulist uurimust emotsionaalsest kapitalismist. Hollandis elav Mieke Bal ei vaja pikka tutvustust: ta on mitmekülgne teoreetik, kultuurianalüütik, õppejõud, filmitegija ja videokunstnik. Balile on filmitegemine kollektiivne ja dialoogiline kultuurianalüüs, seda ei saa teha teiste vahenditega. Viljaka kirjutaja üks viimaseid raamatuid on Eija-Liisa Ahtila filmikunstist. Michelle Williams Gamaker on Goldsmithi…
-
Ei möödu vist ühtegi nädalat, kui interneti rahvusvahelistes kunstiportaalides ei ilmuks Araabia Ühendemiraatide kunstielu uudist. Kaks nädalat tagasi anti e-fluxis teada märtsis toimuvast Dubai nüüdiskunsti messist, kus keskmes Kaukaasia ja Kesk-Aasia nüüdiskunst, ning paljudest seda ümbritsevatest kunstiüritustest, näitustest, kohtumistest, aruteludest jne. Mõni päev hiljem võis lugeda Ash-Shāriqah’ kunstifondi järjekordsetest märtsipäevadest, mis päädivad seekord XII Ash-Shāriqah’ nüüdiskunsti biennaali (2015) kuraatori Eungie Joo loenguga. Joo elab ja töötab…
