
Huvitaval kombel pärib ühine probleemiseade peaaegu kõikide tänavuste skulptuuride juures inimsuse järele.

Markus Kasemaa: „Anatoomilise deformeerimise puhul on oluline, et keha mõjuks õigesti ja pildi üldkompositsioon töötaks.“

Ja ega tegelikult olegi Uru Valteri ajaline ulatus täpselt teada – võib-olla oli ta rannikul koos kiviaegsete hülgeküttidega.

Brigit Arop: „Tajusime, et vajadus kiiruse ja intensiivsuse järele on kadunud ning peame Artishoki vastavalt oma vajadustele ümber kujundama.“

Kunstnikud võtavad tunnustusvajaduse suhtes iroonilis-kriitilise ja meeldivalt humoristliku hoiaku.

Näitus on mahlakas pildikooslus, mis ei jäta ilmselt ühtegi kultuuriteadlikku inimest külmaks – kujutatud on Eesti viimase ligi viiekümne aasta kultuurilugu.

Kunstikriitiku Orit Gati sõnul peaks hea tekst alati sisaldama ka omaeluloolisust, kuigi millegipärast avaldatakse naistele tugevamat survet kirjutada keerulistest asjadest trauma võtmes.

Helikunsti festivali „Seintel on kõrvad“ seekordne programm uurib muu hulgas ka vaimse tervise küsimusi ning mängib düstoopiliste teemadega.

Igasuguse looritatud tantsu taga on veel midagi, mis taotleb aktiivselt omakasu.

Noorte disainerite seas populaarne risoomne esteetika kõneleb muutuvast maailmatunnetusest ning on oma ajastu nägu – ometi on oht, et selle varjus läheb kaheksajalg koos pesuveega kaduma.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.