
Näitus „Nude“ koondab enda alla 32 naiskunstniku nägemuse alasti kehast, enamiku näitusel esitletud lavastusfotode tunnusjooneks on esteetiline veetlus ja sensuaalsus.

Vormilisele võõristusele ja kunstnike mõtte-tunnetuse erinevale suunale vaatamata mängivad kaks autorit näitusel harmooniliselt kokku.

Siim Preimani kureeritud näitus „Minu kodu, meie linn“ uurib ja problematiseerib ruumi, ühtekuuluvustunnet, lähedust ja üksindust.

Urmas Lüüsi näitus „Härra N-i elu ja surm“ on dekadentsi varakamber, toksilist kultuuri lagundav ferment.

Üheks näituse lähtepunktiks on olnud sõda, ent see sõda oli asetatud pigem sümboli staatusse.


Näitus „Täht, rist ja tammetõru“ oli vähemalt osaliselt kantud universaalsest seostamise impulsist, vajadusest anda tähendusele kehast kestvam elu.

Semperit näib huvitavat jõud ja vitaalsus: tema teosed on alati olnud meeldivalt agressiivsed, kuid asi ei ole kunagi pelgas võimutsemises.

Näitus „Igatsus kaotatud ruumi järele“ avaneb surma kaudu tegelikult sügavamale tarkusele, kui sõna „kaotus“ seda suudab.

Kristina Õllek: „Eesti on väga väike riik ja seetõttu on oluline teha koostööd rahvusvaheliselt ja näidata oma loomingut ka väljaspool, laiemale publikule.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.