
Näitus „Täht, rist ja tammetõru“ oli vähemalt osaliselt kantud universaalsest seostamise impulsist, vajadusest anda tähendusele kehast kestvam elu.

Semperit näib huvitavat jõud ja vitaalsus: tema teosed on alati olnud meeldivalt agressiivsed, kuid asi ei ole kunagi pelgas võimutsemises.

Näitus „Igatsus kaotatud ruumi järele“ avaneb surma kaudu tegelikult sügavamale tarkusele, kui sõna „kaotus“ seda suudab.

Kristina Õllek: „Eesti on väga väike riik ja seetõttu on oluline teha koostööd rahvusvaheliselt ja näidata oma loomingut ka väljaspool, laiemale publikule.“

Fotokunstniku teosed ehituvad iseenda loomise protsessile ja on seeläbi fotograafiliselt eneseküllased vormid.

Kuigi abjektse kujutamine kunstis peaks vaatajas tekitama kerget vastikust, on anatoomiliste organite ja kudede lihavas segaduses ka oma lumm.

Teatud mõttes pole Ülo Soosteri loomingust siiani läbi hammustatud, selle tõlgendus ootab uute koodide ja lugemisviiside kasutuselevõttu.

Rakenduskunsti triennaali peanäitusel tegelevad kõik autorid akuutsete teemadega kunstile omasel viisil, kuid neile lähenetakse kontseptuaalselt, mitte konstruktiivselt.

XV Balti triennaal „Sama päev“ ja XV kunstimess „Art Vilnius“ on justkui vastandliku olemusega, kuid nende tekitatud meeleolus on ometi midagi ühist.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.