Angela Maasalu „Helisev muusika“ galeriis Tütar kuni 26 I.

„Sompu mattes maa ja taeva / vihiseb ja vingub tuul, / kord kui loom täis surmavaeva, / kord kui laps, kel nutt on suul“¹ heliseb mul kõrvus, kui mõtlen Angela Maasalu viimasele näitusele „Helisev muusika“ galeriis Tütar. Mitte sellepärast, et tahaksin tingimata vene luuletajat tsiteerida, vaid kuna see koolis õpitud poeem meenub mulle ikka sel külmal aastaajal. Eriti siin, kesk jaanuarikuiselt tuulist ja tormist Noblessneri sadamaala. Ei ole jälgegi enam suvisest melust ja Spritzidest, pimedus on neelanud kogu kvartali. Päris hullud peavad olema need, kes siia näitusele on tulnud.

„Helisev muusika“ on maalinäitus kõigist neist kihtidest, mis moodustavad infoühiskonna valjult keerleva karusselli. Need on lakkamatult ilmuvad uudised, mis murravad südame ja panevad pea plahvatama, kui neid liiga intensiivselt jälgida. Masendav uudisvoog on aga niivõrd küllastunud taust, et inimene enam ei märkagi selle keskel elamist. See on võrgutavalt helisev kaos, mis ümbritseb habrast inimkeha keset vinguvat tuult, sompu, igavest talve. „Peame lihtsalt siia jääma ja end sellesse lõputusse mürasse mässima,“ ütleb tegelane näitust saatvas tekstis.

Seejuures ei ole Angela Maasalu kunstnik, kelle teoste päevakajalisus lööks vaatajale labidaga pähe. „Infoühiskond“ pole kindlasti esimene sõna, mis kunstniku maale vaadates meenuks. Maasalu maalil toob halvad uudised kohale hoopiski terava keelega draakon, kurjade keelte hiiglaslik suu neelab peenikese keha. Selles mõttes võib Maasalu näitus rääkida ka hoopis millestki muust, mis iganes vaataja kujutluse tööle paneb. See on sümbolistlik või isegi sürrealistlik väljapanek, kus tegelased on arlekiinid ja näotud kummitused, mitte otse CNNist välja hüpanud teadustajad.

Kõige rohkem meenutavad tavalisi inimesi tegelased joonistusel „Meie esivanemad“, kus ämblikuna lakke kinnitunud neiu jälgib valge linaga kaetud laua taga istuvaid ülikonnas mehi ja õhtukleitiga naisi. Võib-olla on nad ametis maailma tuleviku otsustamisega, ehk lõpetasid aga just dekadentliku õhtusöögi. Nende maailm paistab kauge ja võõrana.

Maasalu armastab oma loomingus kasutada teatri ja tsirkuse kujundeid, ka näituse saatetekst algab sõnadega „Kardin langeb“. Näituse nimiteos „Helisev muusika“ on üles ehitatud lavana, mida ümbritsevad roosakad kulissid. Teatraalsus rõhutab ühest küljest kunsti kunstlikkust, tehislikkust, selle erisust n-ö päris maailmast, võib-olla isegi kunsti narrust tõsiste probleemidega silmitsi seismisel. Meenub praegune Kumu Enn Põldroosi näitus, mis algab kunstniku autoportreega, kus too kujutab end narrimütsiga. Angela Maasalu tundub samuti olevat üsna irooniline inimene, vaevalt usub ta, et kunst võiks maailma päästa.

Aga teater on kujundina ka hea võimalus ühiskonda sümboolselt kujutada. Kunstiajaloost võib paralleeli tuua näiteks barokk-kunstiga, kus on samuti näitemängu metafoor väga levinud, teatraalsest arhitektuurist kuni maalide ja skulptuuride kompositsioonide ja teemadeni. See pakkus toonasele sotsiaalsetest konfliktidest, sõdadest ja usuvõitlustest räsitud maailmale pidepunkti. Ja mis on nüüdseks muutunud?

Uni

„Oled sa kunagi tundnud end nii nurka surutult, et purskad selle peale lihtsalt naerma?“ küsib näitusetekst. Kui reaalsus tekitab soovi põgeneda, otsitakse üles unenäomaailm, alateadvus ja fantaasia. Magamine tundub olevat praegusel ajal kõigi inimeste suur soov, unetus aga laialt levinud häda.

Ühel eksponeeritud teostest magavad joonistusel teki all kolm arlekiini, teisel hoiab punaste küüntega käsi tugevalt tekist kinni. „Uneskõndija“ kannab sürrealistlikku suuga maski. Unenäoline on ka Maasalu maalikeel: seal sulavad kokku erinevad kehad, näod, värvid. Mitme teose puhul on ta üle maalinud vanad raamatukaaned. Näiteks piilub teose „Heliseb“ alt välja Wiiralti „Laps suupilliga“ (1929), mis tekitab huvitava kunstiajaloolise silla kahe kunstniku vahel, keda lahutab peaaegu sada aastat.

Unele viitas Cecilia Alemani oma nüüdseks juba vähemalt Eesti publiku seas legendaarsel LIX Veneetsia biennaali peanäitusel „Ulmade piim“, kus fookus oli sürreaalsel maailmakäsitlusel. Ida-Euroopa hittnäitus „Tumedad jõud“ 2022. aastast Varssavi moodsa kunsti muuseumis tõi kokku kaasaegse kunstniku Aleksandra Waliszewska loomingu ja siinse piirkonna sümbolistliku kunstipärandi XX sajandi algusest. Ju siis on midagi õhus, kui pöördutakse taas alateadvuse käsitluste ja inimhinge tumedate soppide juurde. Ehkki kunstniku arvates teevad figuratiivset sümbolistlikku maali tänapäeval kõik, tundub mulle, et Eesti kunstis näib Londonis elav Maasalu endiselt olevat üks väheseid (ja maalikunstis vist lausa ainuke), kes viljeleb ajastu vaimule omast sümbolismi-sürrealismi stiili. Kõnealune näitus on vaid väikene amps sellest maailmast.

Kergem saab siis südamel

„Helisev muusika“ viitab pealkirjana loomulikult samanimelisele kultusfilmile, kuigi laulvat perekonda siit ei leia. Filmi ja näitust seob ajastu pingelisus: hargneb ju ka filmis perekond von Trappide loo taustal kurjakuulutav poliitiline reaalsus.

Kui „Heliseva muusika“ filmi peategelane Maria soovitab äikesetormi ajal mõelda oma lemmikutele asjadele ehk vihmapiiskadele roosidel ja kassipoegade vurrudele, siis Maasalu armu ei anna ning lükkab pigem vaataja veel sügavamale õudustesse. Kuigi-kuigi, kas ikka on nii? Võib mõelda ka sedasi, et tema maalid just meenutavad, et hävingu poole tüürivas tsivilisatsioonis, kesk tormist talveõhtut, on ikkagi midagi ilusat. Midagi, mille pärast inimesed on siia tuulisesse paika kohale vantsinud. Midagi, mis annab mõtte, kui mitte kõigele, siis vähemalt millelegi. Lõppude lõpuks lõpetab nii ju ka Puškin: „Maitsegem, mis Looja annud, / kergem saab siis südamel.“²

1 Aleksandr Puškin, Talveõhtu. Rmt: Laenatud laulud I. Tlk August Sang. Eesti Raamat, 1973, lk 26.

2 Samas.