
Aliis Aalmanni nõudlikkus enese ja oma loomingu vastu äratab aukartust. Tegu on omamoodi „uue vana tüdruku“ kirjandusega – Aalmanni tekstid on korraga värsked ja vanamoelised.

Saara Liis Jõerand: „Tahaksin kindlustada, et üks loovate ideedega noor inimene näeks kirjandust põneva, võimalusrohke meediumina ning Värsket Rõhku platvormina, kus neid ideid ellu viia.“

Matsini teoste järgi saaks teha oratooriumi või ooperi: pealtnäha sõgedas fraasikaskaadis varieeritakse kindla käega põhiteemasid, sõnu kasutatakse nootide ning lauseid muusikaliste fraasidena.

Zane Daudziņa mälestusteraamat ühiskorteri toksilisest elust on märksa huvitavam tervik kui tavalised sentimentaalsed lapsepõlveheietused.

Miks eelistab osa kirjanikke end väljendada emakeele asemel muus keeles? Mõnele pakub rännak võõrkeeltes rikastava kogemuse, mõnel aitab ellu jääda.

Kim Thúy romaan „Em“ ei ole pelgalt kahe Saigoni orvu lugu, vaid Vietnami sõja üleelanute mälestuste kaleidoskoop.

Jorge Luis Borgese „See värsikunst“ võtab kohe alguses tuurid üles ja sööstab paigalt nagu Apolloni kont.

Krasznahorkai sobib lausa ideaalselt auhinna senistesse mustritesse. Seal pole soositud kerget, naljatlevat ja lahedat vaimu, vaid eelistatud eksperimentaalsust, tõsidust, „keskeuroopalikku“ graviteeti.

Kristjan Haljak: „Tegu ei ole väljaandega, kus soovitakse avaldada ainult ammu surnud autorite, veel vähem ammu surnud meesautorite loomingut. Asja iva on tutvustada praegust elusat ja tunglevat kirjandust.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.