-
Meeldiva õhkkonna eest kandis eelkõige hoolt Ülo Tuulik, kes avaski ettekannete hommikupooliku väitega, et ühe inimese Tartu ülikooli aulasse kutsumine, et seal tema auks kollokviumi pidada, on eestlasele kõrgeim rahvuslik tunnustus, mis on suurem ka presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsumisest. Väide kõlas selles hetkes korraks ehk isegi hirmutavalt aukartustäratavalt, kuid kui selle üle järele mõelda, siis just nii ongi.
Veel lisas Tuulik Krossi kohta tabavalt: Eesti sõnaline…
-
Ka Kalev Kesküla sõnavõtt oli kantud mõttest ?Kellel on, sellele antakse?. Krossi elulugu on tavapäratult värvikas ja sündmusterohke, väärides omaette romaani või triloogiat. Sündinud 18 päeva pärast Tartu rahulepingut, ei ole kirjaniku teosed mitte ainult omaenda elu peegeldus, vaid loovad ühtlasi tahes-tahtmata sõjaeelse Eesti Vabariigi kujutise, mis on nii elujõuline, et tõrjub ülejäänud sootuks kõrvale. Seda enam, et tänaseks on neid, kes EW ajal täielikult teovõimelist…
-
Jälle on käes üks sünnipäev: Eesti Vabariik saab 87aastaseks. Vabariigi aastapäev! Ikka seesama nõukogudevastane kalendaarsus, mida nii või teisiti, vaikselt või valjusti tähistati ka siis, kui Vabariik ise oli olemas vaid n-ö virtuaalses vormis. Nüüd on see aga tõeline pidu paraadi, banketi ja presidendikõnega. Meie kirjanduslik kolikamber sellesse õhkkonda nagu ei sobikski. Ometi ? koliseb kolikambriski igat sorti unustatut, mille abil eesti kirjamehed läbi aegade riikluse,…
-
Elas Kadrioru lossis
2004. aasta oktoobris kohtus Hellar Grabbi Kadriorus Vilde muuseumis oma lugejatega, keda oli kohale tulnud rohkearvuline pere. Kuna kohtumine toimus Vilde kortermuuseumis, siis esitasid lugejad talle massiliselt küsimusi Kadrioru kirjandusmaastiku kohta. Siis vastaski Grabbi, et kuna ta elas enne sõda Kadrioru lossis, siis oli kohalik rahvas talle väga tuttav. Hellar suhtles Tammsaare poja Erikuga ja nii juhtuski, et kuulus kirjanik tegi talle pai. Rohkem…
-
Põhjalik läbiotsimine minu töökohal kultuuriministeeriumis (just neil tundidel, mil pidin osalema aastaid ette valmistatud Balti raamatumessi avamisel), ülekuulamised Toompuiestee maja kõledates anonüümsetes ruumides tihedate ribakardinate taga, süüdistused kriminaalkuriteos, meelitused ja ähvardused, et ma võtaksin süü vabatahtlikult omaks. Oli ootamatu ja kujuteldamatu, et midagi niisugust võib juhtuda. Aastal 2004 ja Eesti Vabariigis. Minu kuritegu (kriminaalkuritegu, nagu mulle püüti keerulises ja mulle arusaamatus juriidilises terminoloogias selgeks teha) oli…
-
Jan Rahman, kuidas elavad võro separatistid ja terroristid, lendureid juba koolitate?
Jan Rahman: Ma tiiä-i. Ma ei koolita.
P. J.: Aga vaja olõss koolitada, jah?
Jan R.: Ma ei tunnõq üttegi lendurit, või mis nääq olliq. Terroristõ kah ei tunnõq. Või-olla na elasse kongi muial.
P. J.: Arvada Talinan.
Olavi Ruitlane, kuidas ja kuhu su sisemine kotkas lendab?
Olavi Ruitlane: Ma kannan oma sisemist kotkast täpselt sinna kaasa, kus mul…
-
Elas kord üks laps, kellele meeldis klotsidega mängida. Eriti meeldisid talle klotsid, mille peal olid kirjatähed ? igaühe peal üks. Ükskord, kui guvernant tegi lapsele järjekordset prantsuse keele etteütlust, mis seekord sisaldas ka suurmeeste nimesid, jõudis järg Jacques Prévert?ini. Ja täiesti juhuslikult reastas inimhakatis klotsid nii, et kokku tuli hoopis Pervert. Kogemata, täiesti kogemata. See laps oli kahtlemata väga andekas. See laps oli paljastanud Jacques?i saladuse.…
-
Antoloogiad, igasugused massiivsed kogutud teosed äratavad minus võõrastust. Nende tihtipeale pidulik süngus meenutab Père-Lachaise?i surnuaias raamatukogu kartoteegi sarnast kiviplaatseina, mille sahtleid asustab põrm. Antoloogiates aimub alati murelikku pingutust olla lõpuni õiglane ja ajalooliselt adekvaatne. Nad on vajalikud ja väärtuslikud teatmeteostena, aga naudingut pakuvad harva.
Seda võluvamad on pisut isepäisemad, asjatundlikult, ent mänguliselt koostatud kogumikud, mis just tänu subjektiivsusele omavad erilist isikupära, kus liidetavate summa sõltub sageli järjekorrast…
-
André Maurois on öelnud, et Prousti looming sünnib sellest, kui tahtmatu mälestus manab esile mineviku. Oma koduses raamatukogus Prousti suurteost ?Kadunud aega otsimas? lehitsedes kerkib minu mälus esile päev, mil ma seda seitsmest romaanist koosnevat ja koos põhjalike kommentaaridega ligi 3000 lehekülge hõlmavat kingitust Pariisist Eestisse tassisin. Sel hetkel oli raamatu kaal olulisem kui sisu ja see oopus kaalus palju. Aga just seda autorit, seda romaani…
-
Selle poeemiga on mul kummalisel kombel oma suhe. Sattusin seda kunagi originaalis lugema ja mõtlesin, et kui aeg edeneb, siis ma tõlgin selle. Muidugi on aeg edenenud ja ma ei ole õppinud veel nii hästi luuletama, et võiksin niisama vabalt riimida ning niisama valusalt ja kogenult kirjutada. Mu mäletamist mööda oli tegu viimase asjaga, mis Wilde üldse kirjutas. Ja teadlikult siis või mitte ? aga tal…
