-
Meie siiski, olles võtnud tutvuda tolle eellooga, tohime ühtaegu imestada: mispärast on piirdutud ainult ebavõrdsuse taunimisega? Saame lugeda protestivaimust kantud küsimusi ja ebamäärast laadi mõistaandmisi, kuid pole autorit, kes selgitaks ebavõrdsuse ilmumise põhjusi. Froissart kuulutab oma XIV sajandi pimedikust, et olukord ei lähe Inglismaal paremaks, kuni kõik pole muudetud ühiseks, kuid tal pole mõtteski peatuda eraomanduse ilmumislool. Ju siis seda küsimust peeti liiga keeruliseks.
Kuid midagi…
-
Koda nimetab olulise oluliseks. Kui ?maja? on füüsika, siis ?koda? on metafüüsika. Koda on identiteet, maja on ainult varandus. Need eestlased, kes Iirimaal jõulukalkuneid kitkuvad/katkuvad ja Soomes soomlasi tohterdavad, saavad küll maja, kuid kas ka koja? Ent tuleme nüüd asja juurde.
Maja kui mõõtme, kui mõõtühiku, kui väärtuse meisterdas eestlaste jaoks iseäranis selgeks Jakob Pärn (1843 ? 1916), meie juhtiv jakobsoniaan, st 500-kroonise Carl Robert Jakobsoni…
-
alt=”” hspace=0 src=”https://www.sirp.ee/images/stories/280105/4.jpg” align=baseline border=0>
-
Miks loomade ajamõiste on väga kaugel näiteks keskaja inimese maailmapildist? Mispärast noored naised, kes otsivad eneseteostust enesenäitamises, ei armasta ürgseid suuri karvaseid mehi? Miks Stalin ütles oma prassingutel alati kõige viimase toosti?
Oma väga hästi sõnastatud raamatus kirjutab Aleksei Turovski loomamaailma printsiipidest meeldejäävas vormis: siin on ikka tõesti midagi öeldud. Ta ei esine ainult zooloogi, vaid muuhulgas filosoofi, ka moraalifilosoofina.
Nii näiteks kehtivad Turovski seisukohad alfa- ja beetaisendite…
-
Loomulikult on Lepik kogenud ka tõelist leina, ent ma ei taha seda kuidagi raamatu otseseks aluseks võtta, sest äärmisel juhul saab looming olla leina järelkaja, mitte hetkel toimuva täieline ülestähendus. Ent kunstiks saanud järelkaja on juba peenenenud, ilustunud, seega kõrgema tasandi väljendus.
Ning tõesti, ega see kogu nii masendav ei olegi, ei meeleolult ega tasemelt. Tundub, et kurbuse kaasabil on Jana Lepiku luulesoon alles tõeliselt avanenud. Ehkki…
-
Missugune on olnud teie elukäik, et teil on õnnestunud ära õppida nii palju keeli, tõlkida ilukirjandust mitmelt maalt, mis aga meile eriti tähtis, olla teetähiseks Jaan Krossi loomingu vahendamisel Lääne-Euroopasse?
Ilmale tulin ma Tours?i linnas, Touraine?i-maal, mis on ka Balzaci, Ronsard?i, Alfred de Vigny sünnikohaks, õppisin lütseumis, mis kandis Descartes?i nime, ka tema on pärit sealtsamast. Pärast bakalaureust suundusin ma Pariisi, kus jätkasin õpinguid nii Sorbonne?is kui…
-
Helle Michelson ja jean-Luc Moreau Pariisis.
Meenub vana, ilmselt tsaariaegne ütlus, et keel viib Kiievisse. Ei tea, miks just sinna, oli see vist tollal üüratult kauge paik. Minu on nüüd keel toonud Pariisi teie meeldivasse kodusse, mitte ainult selleks, et teiega prantsuse keeles vestelda, vaid kaasas on mul esimene eestikeelne tõlge teie loomingust. Tegu on lasteraamatuga ?Uskumatud jõuluseiklused?, nii kõlab eestikeelne pealkiri. Ja keelest, või õigemini keeltest,…
-
On mitmesuguseid päevi. On häid ja halbu päevi. On pühapäevi, on argipäevi, on suvepäevi, on ka sünnipäevi. Igalühel on sünnipäev. Muidu seda ?igaühte? ju polekski (olemas). Surnutel on ka sünnipäevad, sest nad on olemas olnud, kuigi enam ei ole (või ikkagi on?). Ka meie kolikambrites on sünnipäevadest juttu olnud, lähtume tänagi ühest sünnipäevast. Sest parasjagu on käepärast üks mees, kellest räägitakse? jah, mida temast räägitaksegi?
Räägime…
-
Läinud aasta lõpul suri Susan Sontag leukeemiasse, haigusesse, mille kohta oli veerand sajandit varem kirjutanud, et see on jutukirjanduses üle võtmas rolli, mis oli reserveeritud tiisikusele ? noort eluküünalt vääramatult kustutava romantilise tõve rolli. Kuid et Sontag oli see, kes ta oli ? imetlusväärselt terava mõistusega ning sotsiaalselt julge mõtleja, kes varem kahel korral jagu saanud teistest, ?vähemeeterlikest? vähivormidest ? trotsib tema lahkumine neile haigustele kultuuris…
-
Kogu see halvas, sõnahoolimatus tähenduses keskaegne ei vääriks kordustrükki, kui see ei vastanduks oma filoloogilise kultuuri(tuse) poolest ? justkui ajaloolisi olusid korrates ? esimeseks humanistiks peetud filoloogi ja poeedi Francesco Petrarca esimese ekloogi äsja valminud eestindusele klassikalise filoloogi Mari Murdvee sulest. Nagu varasemategi Murdvee tõlgitud tekstidega (Homerose hümnid, nunn Hrotsvithi draamad keskajast), ei usaldanud ta aga ka nüüd seda publikule esmajoones trükituna lugemiseks, vaid teatraliseeritud kujul…
