-
Ma arvan, et on tulnud kodanikualgatuse aeg. Keegi peab asja enda peale võtma.
Niikaua kui võimumehed sebivad ja järjest enam rahvast irduvad, pakun ma ennast ise. Ma hakkan Eesti-Vene piiriks. Ma lähen Petserimaale, sinna, kus see joon kulgeb, ja viskan end sinna lämakile. Ma laman seal ööl kui päeval, tuules ja päikeses. Iga kahe tunni tagant on mul kümme minutit puhkust, siis ma käin ära. Ma olen…
-
Luuletusi endeid on nii paremaid kui kehvemaid. Näiteks üks nigelamaid:
Aroomis küps sõnnik,
maitses mustade marjade
küps külluslikkus.
(pealkiri: Gabriel Meffre Laurus Côtes-du-Rhône)
Aga leidub ka taolisi antoloogiakandidaate:
Aroom eeterlik,
selles raske tärpentiin ja bensiin,
maalõhn.
Maitse rikkalik, õline, magusapoolne,
selles mett, mandleid, leiba ja rosinaid.
(Riesling Altenberg de Bergheim Vieilles Vignes)
Mulle meeldis ka see:
Aroomis mineraalne märg kivi
ja lillelõhna. Maitse
täidlane ja mahlakas,
värske. Pehmes ja
täidlases stiilis Chablis.
(Domaine William Fevre Chablis)
Iga luuletuse lõppu on autor lisanud ühe numbri. Neid…
-
Prantsuse le vice on Robert?i ja Larousse?i sõnastikus määratletud kui loomulik kalduvus halvale/halbusele. Kuid üheks tähenduseks on ka ohjeldamatus. Huvitav on märkida, et pahe sünonüümiks pakutakse ka pattu (le péché).
Eesti keelekasutuses seostub pahe ehk rohkem profaansega, patt aga viib mõtted kirikule. Pahe oleks justkui midagi süütumat, kergekaalulisemat kui patt. Ons pahe üks patu alaliike, esinemisvorme? 1997. aasta piiblitõlkes esineb sõna pahe küllalt harva, olulisemaks kirjakohaks…
-
punasis võrksukis, sarlakpunase suuga
peent prantsuse veini rüüpav riieteta
Jõuluingel; pääsesin korraks
Paradiisist; Jumalisa oleks mind
vaid oma voodis hoidnud, aga ma lipsasin
läbi väravaprao (valvur vist magas).
Ja kõlgutan nüüd jalgu
su kesklinnakorteri külmal aknalaual.
Keriks su kaissu end, kui voodis
vähkred ja pärast päevatööd
painajaid näed, kuid pisut veel
pelgan. Aga ei kao.
Ma olen su Jõuluingel; isegi jaanuaris,
veebruaris ja märtsis tahaksin olla su
Jõuluingel, ja ma ei tuleks iialgi
niisama. Spetsiaalselt sinu jaoks
kisuksin kõvasti kinni…
-
22. MAI 1949
Tuli mees kergel sammul
mööda savist põlluteed,
tagaaetu.
Päeva silm läks järve looja.
Teadvus voolas sängis igavikulises,
tumedas.
Huuled liibusid armsama huulile,
klaarilt hõõgus kehade kokkupuutekoht.
Une luud pühkis tasaseks hirmude jäljed,
jälgede ülesvõtmise hirmu.
Tuuline, haljas koitis kevadpäev,
põhjas tundeline mälestus.
Tuli metsavend kergel,
läheb raskel sammul.
Ristteel rukki vahel
raiub räme hääl:
ruki verh!
Konevalang ?
(ja James Forrestal hüppab
haigla aknast välja, hirmust kaame:
bol?evikud on juba Ameerikas!)
Ööliblika lend.
Kaselatva langeb täht.
Laanerüpes sõnajalgade all
istub muldonniürikute juurde
romantiline…
-
Bertha von Suttner, sündinud krahvinna Kinsky, oli oma kaasajal haritum ning teistsugune kui tema sookaaslased ning rikkus tihti tolleaegse ühiskonna reegleid ja tavasid. Range kloostrikooli asemel kasvatasid teda guvernandid, tänu millele puutus ta varakult kokku kirjandusega, võttis laulu- ja klaveritunde ning õppis saksa keele kõrval selgeks prantsuse, inglise ja itaalia keele. 30aastaselt, olles kaugelt üle tollase abiellumisea, otsustas ta armastusabielu, mitte materiaalselt kindlustatud suhte kasuks.
Kõiki tavasid…
-
Loomulikult oli Masing geniaalne kuju, ent hiljutine telefilm, kus mõned kunagised jüngrid üritasid plekise ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega vihjata, et tegu oli hoopis tulnukaga, mõjus koomiliselt. Ka mõtlikud pilukil silmadega targutavad luuletajad ei suutnud jätta poosetamata kaamera ees oma ülilihtsa jutuga. Vaid Ave Alavainu ei häbenenud meenutada ühiseid kärakapanemisi maestroga. Ja õigesti tegi, sest Masinguga pole mõtet võidu joosta, kui midagi sisulist öelda ei ole. Sellepärast…
-
Ma tahan nüüd, et sa kujutaksid ennast ette kinosaali.
Kujuta ette, kuidas sa istud pehmes punases superkino toolis, käe all liitrine tops punase sildiga jooki. Tuled seintel on ära kustutatud, sa lükkad piletikontsu oma tagataskusse ja vaatad ekraanile. Seanss hakkab pihta.
Sinises jopes tüse poiss, kes sinu kõrval laiutab, lülitab välja oma vilkuva telefoni. Pimeduses näed sa ainult valget lina. Sinna peale mõtle minu jutu nimi.…
-
Wimberg
Lõpuni on viidud asi,
mida aastaid aeti ?
lepet alla kirjutama
kutsus Lavrov Paeti.
Leping näksas tüki kirdest,
kärpis kagus saba.
Aga milleks taga nutta
tükki soid ja raba?
Meenutame pigem linna,
vabastatut Pajus ?
kuidas see küll poolest saati
Läti küüsi vajus?
Kuperjanov andis elu,
et saaks kommud palga.
Tühja Petserist, kuid, kurat,
ühendage Valga!
VEEBI-BEEBI
boogie
Jürgen Rooste
24-aastane eesti naine
sünnitab lapse otse
internetti
see väike avatud meel
imeb endasse
infopiima
maailm annab talle
suure nii suure lusikaga
piltidepüreed
ta mänguväljakuks
saavad kilobaidilagendikud
ümber koduserveri
ta ei ole enam
kunagi üksi
ja temast saab…
-
Villem Grünthal-Ridala (1885 ? 1942) on oma kolikambrilisuses kahtlemata üks eesti müstilisemaid kirjamehi, kes peale kõige muu sai ka (mulla-alusena) äsja 30. V 120 aastat vanaks.
Tema tuntumad, lühemad luuletused on, tõsi küll, kuidagi inimvõõrad. Oleme ühes varasemas kolikambrijutus juba rääkinud Ridala olemuslikust kaugemeelsusest, tema n-ö seestütlevusest. Ent ta on näiteks ühes oma teoreetilisemas lõigus kirjutanud: ?Püüdku luuletaja välismaailma kui objektiivselt tahes kujutada, kuida ta seda…
