-
“Jean Baudrillard: “Reklaam on miski, mis eemaldab müürid ja fassaadid, pühib minema kogu arhitektuuri, kogu sügavuse /—/.” Maimik: “Tõepoolest, kogu linnakeskkonda kattev reklaamikelme genereerib õhetavat tarbimisjoovastust, iha nõristust järjest uutele objektidele, /—/.” (“Vana viha”, lk 34.) Rait Avestik
Andres Maimik, Taavi Eelmaa, Rain Tolk, Veiko Õunpuu, Juhan Ulfsak, Vana viha. Valgus, 2006.
Küllap on see normaalne ja loogilinegi, et nii umbes kolmekümnendates aastates kolumnistid ja kirjatsurad, kes on…
-
Irina Meljakova, Sipelgapesa. EKS,TVZ, 2006.
Dmitri Krasnov, Suvine vaherahu. EKS, TVZ, 2006.
Lõpuks ometi on luuletaja ja kultuurimisjonär Igor Kotjuhh jõudnud ammu ihaldatud eesmärgini: esimesed noorte vene keeles kirjutavate Eesti luuletajate kogumikud on trükist väljas. Need kaks raamatut avavad uue raamatusarja “Tuulelohe: esimene lend”. Ehk siis, tänu kirjanduslikule ühendusele Tuulelohe jätkab Tartu-Võru rong sõitu, peatudes ka teivasjaamades. Sisuliselt on see sari Tuulelohe kogumike jätk, autorite esimesed n-ö…
-
Kohati lausa käredast talvest rohkemgi aga avaldasid Oulus meile mõju me võõrustajad. Küllakutsujaks oli Oulu Tuglase Selts eesotsas oma esimehe Tauno Lähteenkorva ning sekretäri Erja Gullsteniga. Saadan siit soojad ja pikad tervitused neile ning härra Lähteenkorva abikaasale Elsale, kelle valmistatud põhjapõdralihasupp asetseb vähemalt minu viimase aja maitseelamuste tipus.
Kuid küsimus pole vaid põdralihasupis või külalislahkuses. Miski eristab sügavalt soomlasi ja eestlasi nende maailmatunnetuses. Muidugi, erineb ka ühiskond.…
-
Esimene seos, mis mõlema raamatuga tutvunud lugejale pähe turgatab, on süžee algtõuge – nimelt rajavad nii Čapek kui Baturin oma ideede edasiandmiseks ookeanipõhja humanoidse tsivilisatsiooni. Vahe on küll selles, et Baturini teoses saame vee-elanikega põgusalt tutvuda alles pärast nende hävitamist, seejärel hajuvad nad olematusse. Čapek aga teeb oma antiutoopias salamandritest, kelle inimkond esialgu halastamatult orjastab, kaasaegse tsivilisatsiooni hävitajad ning uue maailmakorra loojad. Mõlemat kirjanikku iseloomustab hävitav…
-
Foto: Hele-Mai Alamaa/Eesti Naine
Ma ei hakka sumpama ürgmetsa sõnajalgade tihnikus ega uurima paeklindi miljoniaastaseid kihistusi, mida “Sõnajalg kivis” endas peidab. Nikolai Baturini romaanis on lugeja jaoks liigagi palju neid ahvatlevaid niidiotsi, millest kinni hakata ning tõmmata ja tõmmata, kuni nööp eest kukub. Üheks võimalikuks niidiotsaks on muidugi ikka ja jälle naine – Nikolas Batriani abikaasa Paetricia Batrian. “Neljakümne ligidal, blond kaunitar, kes oleks nagu vanalt lossimaalilt…
-
Nikolai Baturini uus romaan “Sõnajalg kivis” kujutab endast tol piiril asuvat teost. Autori eesmärgid jäävad hämaraks, tema meetodid pigem takistavad kui aitavad lugejal sukelduda romaani maailma ning identifitseerida end selle tegelastega. Kohati näib, et Baturin teeb seda lausa täiesti teadlikult.
Suur osa romaani tegevusest toimub merel või on seotud merega. Autor annab suure andumuse ja detailsusega edasi utoopilise allveelaevahävitaja tehnilisi andmeid ning kirjeldab tulevikulaeva välimust, sisemust ja…
-
1.
Ma ei ole sellest käsu- ja sõjaasjast kunagi päriselt aru saanud. Ma vist ei oska elu endale nõnda ette kujutada, et sa järgid ja austad mingit põhimõtet, kontseptsiooni jäägitult, lõpuni, seda kordagi kahtluse alla panemata. Noh, see puudutab peaasjalikult ideid – inimestes kahtlen ma vähem. Ent. Alati tuleb olla pisutki agnostik. Kuigi sõjaväes, eriti veel sõjaolukorras seda ei tohi, see oleks mõeldamatu, eks ole! Ja just…
-
Leelo Tungal koos Hal Sirowitziga. erakogu
Islandil toimunud lasteluulefestivali kohal heljus saare hea ja südamlik vaim, keeltekatlas jäi silma nii mõnigi vaimustav lastekirjanik, keda maakeeldegi tõlkida tasuks.
Septembri viimasel nädalal peeti Islandi pealinnas Reykjavíkis laste- ja noorsookultuurifestivali “Riimid, lalinad ja laulud” (“Rhymes and Rigmaroles and Songs”), millest tänu Põhjamaade Instituudile ka minul oli rõõm osa võtta. “Rõõm” pole siinkohal sõnakõlks, sest mitme maa kolleegide seas sellel imelisel saarel…
-
“Käi vanad rajad uuesti läbi. Käi seal, kus me kahekesi kõndisime ja ma sulle jutustasin. Uita mööda aruheinamaid ja niite, istu kaasikus ja kuulata puude kohinat, kõnni õhtuses udus rabaveerul, kummardu ohvrikivide kohale, vaata maaihust väljakeevat allikavett. Siis hakkab maa sulle kõnelema.”
“Nagu ta sinule kõneles?”
“Nagu meile kõigile. Kuule, kas sa mu nime veel mäletad?”
“Mäletan. Roiu Minn.”
Sel suvel – ehk siis me aja-arvamise järgse 2006. aasta…
-
Nick Hornby, Pikk tee alla. Tõlkinud Maret Kaik. Varrak, 2006. 304 lk.
Elus on ikka teemasid, mida inimesed hästi puudutada ei taha. On kuidagi piinlik või neist pole lihtsalt kombeks rääkida. Eestlased muidugi hiilgavad oma tabuteemadega, võiks ka öelda, et kõige tervemõistuslikum järgib vanasõna ja muudkui vaikib. Niipea kui peaksid suu paotama, võib juhtuda, et oled eksinud hea tooni vastu ja sunnid kaaskondseid tegelema probleemidega, millega nad…
