-
1.
Ma ei ole sellest käsu- ja sõjaasjast kunagi päriselt aru saanud. Ma vist ei oska elu endale nõnda ette kujutada, et sa järgid ja austad mingit põhimõtet, kontseptsiooni jäägitult, lõpuni, seda kordagi kahtluse alla panemata. Noh, see puudutab peaasjalikult ideid – inimestes kahtlen ma vähem. Ent. Alati tuleb olla pisutki agnostik. Kuigi sõjaväes, eriti veel sõjaolukorras seda ei tohi, see oleks mõeldamatu, eks ole! Ja just…
-
Esimene seos, mis mõlema raamatuga tutvunud lugejale pähe turgatab, on süžee algtõuge – nimelt rajavad nii Čapek kui Baturin oma ideede edasiandmiseks ookeanipõhja humanoidse tsivilisatsiooni. Vahe on küll selles, et Baturini teoses saame vee-elanikega põgusalt tutvuda alles pärast nende hävitamist, seejärel hajuvad nad olematusse. Čapek aga teeb oma antiutoopias salamandritest, kelle inimkond esialgu halastamatult orjastab, kaasaegse tsivilisatsiooni hävitajad ning uue maailmakorra loojad. Mõlemat kirjanikku iseloomustab hävitav…
-
Foto: Hele-Mai Alamaa/Eesti Naine
Ma ei hakka sumpama ürgmetsa sõnajalgade tihnikus ega uurima paeklindi miljoniaastaseid kihistusi, mida “Sõnajalg kivis” endas peidab. Nikolai Baturini romaanis on lugeja jaoks liigagi palju neid ahvatlevaid niidiotsi, millest kinni hakata ning tõmmata ja tõmmata, kuni nööp eest kukub. Üheks võimalikuks niidiotsaks on muidugi ikka ja jälle naine – Nikolas Batriani abikaasa Paetricia Batrian. “Neljakümne ligidal, blond kaunitar, kes oleks nagu vanalt lossimaalilt…
-
Nikolai Baturini uus romaan “Sõnajalg kivis” kujutab endast tol piiril asuvat teost. Autori eesmärgid jäävad hämaraks, tema meetodid pigem takistavad kui aitavad lugejal sukelduda romaani maailma ning identifitseerida end selle tegelastega. Kohati näib, et Baturin teeb seda lausa täiesti teadlikult.
Suur osa romaani tegevusest toimub merel või on seotud merega. Autor annab suure andumuse ja detailsusega edasi utoopilise allveelaevahävitaja tehnilisi andmeid ning kirjeldab tulevikulaeva välimust, sisemust ja…
-
“Käi vanad rajad uuesti läbi. Käi seal, kus me kahekesi kõndisime ja ma sulle jutustasin. Uita mööda aruheinamaid ja niite, istu kaasikus ja kuulata puude kohinat, kõnni õhtuses udus rabaveerul, kummardu ohvrikivide kohale, vaata maaihust väljakeevat allikavett. Siis hakkab maa sulle kõnelema.”
“Nagu ta sinule kõneles?”
“Nagu meile kõigile. Kuule, kas sa mu nime veel mäletad?”
“Mäletan. Roiu Minn.”
Sel suvel – ehk siis me aja-arvamise järgse 2006. aasta…
-
Nick Hornby, Pikk tee alla. Tõlkinud Maret Kaik. Varrak, 2006. 304 lk.
Elus on ikka teemasid, mida inimesed hästi puudutada ei taha. On kuidagi piinlik või neist pole lihtsalt kombeks rääkida. Eestlased muidugi hiilgavad oma tabuteemadega, võiks ka öelda, et kõige tervemõistuslikum järgib vanasõna ja muudkui vaikib. Niipea kui peaksid suu paotama, võib juhtuda, et oled eksinud hea tooni vastu ja sunnid kaaskondseid tegelema probleemidega, millega nad…
-
Leelo Tungal koos Hal Sirowitziga. erakogu
Islandil toimunud lasteluulefestivali kohal heljus saare hea ja südamlik vaim, keeltekatlas jäi silma nii mõnigi vaimustav lastekirjanik, keda maakeeldegi tõlkida tasuks.
Septembri viimasel nädalal peeti Islandi pealinnas Reykjavíkis laste- ja noorsookultuurifestivali “Riimid, lalinad ja laulud” (“Rhymes and Rigmaroles and Songs”), millest tänu Põhjamaade Instituudile ka minul oli rõõm osa võtta. “Rõõm” pole siinkohal sõnakõlks, sest mitme maa kolleegide seas sellel imelisel saarel…
-
Eesti kultuuri austajale on saare fenomen tõenäoliselt kõige tuttavam seoses painavate armurõõmudega. Piisab, kui meenutada Friedebert Tuglase kõikevõitvat erootilist impressionismi novellis “Maailma lõpus” (1915), kus saare naise (Hiigelneitsi!) hiigeliharus ruineerib ja lõpuks kriminaliseerib isegi meremehe. Või siis August Gailiti romaani “Purpurne surm” (1924), kus tegevuspaigaks oleval Varria saarel seksuaalselt hullunud naiste hordid ajavad taga väljasurevaid mehi.
Saarepiiga lugu
Saare fenomeni, teisisõnu saarelisuse/insulaarsuse diskursus algab siiski Friedrich Reinhold…
-
Béla Hamvas, Veini filosoofia. Verb, Tallinn 2006. 115 lk.
“Joomisel on üks seadus: ükskõik millal, ükskõik kus, ükskõik kuidas. Tõsise aja, tõsise inimese ja tõsise rahva jaoks sellest piisab,” sedastab Béla Hamvas oma “Veini filosoofias” (lk 80). Seejuures sugugi mitte raamatu alguses, vaid pigem lõpus – selgitanud eelnevalt veinide metafüüsilisi ja alkeemilisi omadusi ning andnud ka ülevaate Ungari veinidest ja nende joomisega seotud tavadest. Niisiis ei ole…
-
Raivo J. Raave, Kõrvakiil ja käesuudlus. Tallinn 2006. 264 lk.
On valdkondi ja tegelejaid, mida või keda kritiseerida ei ole mõtet, kuna on hea, et inimesed üleüldse mingis sellises suunas tegutsevad. Pealegi võib muutuda nende inimeste kriitilisem arvustamine automaatselt ka kogu haruldasema valdkonna kriitikaks. Näiteks on seda sorti õrn teema religiooni ja kirikuga seonduv. Ometi kui inimene ise justkui taotleb meediafiguuri või arvamusliidri rolli, peab ta mõistma,…
