-
Minu põlvkond, see on need, kes sündisid pärast Stalini surma ja enne eestlaste tagasitulekut Siberist, kuulis tänavustest pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest riigi kultuuripreemia saanud laureaatidest esimesena Valter Ojakääru, laule ning muusikasaateid. Ta ei olnud meie raadio- ja kõrvahariduses ainuke ega määravaim õpetaja, kuid tal puudus ning ongi puudunud toon, mida võiks nimetada karjumiseks. Ojakääru rütm on mahe.
Järgmisena tuli Rein Maran, fotograafina varemalt kui filmimehena. Praegu…
-
eile
nägin
yht väikest maad
lepalehe ja lähedase kinnistähe vaatepunktist
tolm läks silma
kruusa- või linnuteel
otsides kohta päikese all
kohta kuhu panna pea
kus kontrollida rehvide rõhku
kruusa ja kive lendas
kartul õitses tähesäras
plastmasstopsikus lõhnas hullutavalt cappuccino
Tallinna ja Taheva vahel
pole võimalik eksida
higihais hoiab õigel teel
vaos nagu surema määratud mugula
(ilu ei saa patta panna
igatsus ei kyta sauna)
ilus on maa
mille rypes valvavad vaglad
(miks ep ma otsisin võõralta ilu,
võõralta varju, tuge ja nõu?)
kahe veeuputuse vahel
mõni aeg enne…
-
Miks ja kuidas tekkis mõte koostada kogumik „Eile nägin ma Eestimaad”?
Need Juhan Liivi sõnad on ilmselgelt üks tsiteeritum ja parafraseeritum luulerida eesti keeles. Sattusin paar aastat tagasi ridamisi mitme huvitava versiooni otsa: punklaulu sõnadest ja anonüümsetest veebivärssidest kuni elavate kolmveerandklassikute tekstideni välja. Kogusin veebiarheoloogia leiud baasiks kokku ja viskasin peotäie pinksipalle õhku – tundus, et tuleb vaid kinnipüütud ja tagasipommitatud pallid õigesse ritta sättida ja raamat…
-
anna ka meile julgust
mitte karta seda
mida me ihaldame
fs
Tuleb nõustuda Hannes Varblasega, kes Paul Austeri „Oraakli ööd” lugedes sai veel kord kinnitust, et kirjaniku teosed moodustavad „üheskoos kompaktse võrgustiku, ühe intertekstuaalse terviku, milles üksikud teosed viitavad üksteisele ja loovad oma tähenduse suhetes teistega”.1 Järgnevalt üritan tollest Austeri intertekstuaalsest puntrast välja kerida vaid paari mõtteliini. Keskendun eelkõige küsimusele, mis Austerit kui sõnade armastajat – ja kui postmodernistlikku…
-
Tegu on reportaažiga, mille Waltari avaldas 1941. aastal Rootsis varjunime Nauticus all. Malmö linnas kirjastuse Förlaget Balticum poolt välja antud teoses kirjeldatakse detailselt Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liitu. Kuigi soome keeles ilmunud raamat oli mõeldud soome lugejatele, anti see meelega välja Rootsis, vältimaks tagajärgi, mille võimalustele Waltari ja WSOY jõudsid mõelda raamatu kirjutamise ajal ja eriti pärast Talvesõja lõppemist 13. märtsil 1940. Kuigi Moskva…
-
Elvi, minu teada oled põline tallinlane, nüüd olen kuulnud, et väga tähtsal kohal on su elus olnud ka Raplamaa. Kuidas oled Raplamaaga seotud?
Sündisin Viljandis, ema oli eesti keele ja võimlemise õpetaja, isa raudteeametnik. Elust Viljandist ma midagi ei mäleta, sest kui olin kaheaastane, kolis meie pere Tallinnasse. Kasvasin üles Tallinnas. Elasime Juurdeveo tänavas, hiljem ka Lasnamäel, kuna Juurdeveo tänava maja sai 9. märtsil pommitabamuse. Koolis käisin…
-
Oleme harjunud meelitatult kuulma ja kõnelema eesti naiste iseäralisest ilust-võlust. Ent mõelgem, millise kihava kvantumi salapäraseid ja saatuslikke naisi on maailmale ja iseendale sigitanud Venemaa! Muusade, armukeste ja abikaasadena. Lääne-Euroopa avangardistid ei saanud vene naisteta üldse hakkama. Olgu Picasso või Léger või Dalí või Aragon või etc. Modiglianil oli Pariisis suhe verinoore Anna Ahmatovaga. Jne.
Muidugi sattus nende erutavate naisolevuste sekka vampe, kes ühitasid oma seksuaalihalused…
-
Veeretades oma värskes raamatus „Flandria päevik” mõtet, et kas minna Pariisi või mitte, leiab Tõnu Õnnepalu: „Sellest läheks meel kurvaks, hakkaks sellest kunagisest endast, kes Pariisi „õnne otsima” tuli (milline kohutav kultuuriklišee!), natuke nagu kahju” (lk 322). Kas siin kõlab tahtmatugi kriitika Anton Nigovi ja „Harjutuste” suunas? Ei tea. Igatahes, klišeid Õnnepalu kardab, on nende suhtes valvas, juba raamatu alguses: „Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini…
-
• Ühe päevalehe juhtkirjanik: „Maamaksu kadu lööks . . . . eelarveisse u 0,5-miljardise augu. Riigieelarve läheneb . . . . 100 miljardile kroonile, 5-protsendise (?!) maksukao elab . . . . edukalt üle.”
• Reisiv ajakirjanik: „Rovaniemilt viidi meid natuke edasi, põhjapöörijoonele, kus oli võimalik nautida eksootilist sõitu põhjapõtradega.” (? Nimetatud joon on Rovaniemilt väga kaugel ja sellel tuleksid kõne alla hoopis teised loomad – kaamelid Saharas või elevandid Indias.)
• Suure päevalehe kirjasaatja Londonist: „Guy…
-
1958. aasta veebruaris ilmus Tallinnas ENSV TA ja ENSV Kirjanike Liidu keele-, kirjandusteaduse ja folkloristika kuukirja Keel ja Kirjandus esimene number. Tähistasite 50. ilmumisaastat juba eelmisel aastal 2. novembril EKI suures saalis, kus tavalist pidukõneõhkkonda rikastasid ka kriitilised noodid: mõned leidsid, et ajakiri on sinu tulekuga võtnud ülearu laiatarbelise suuna. Nüüd on pidupäevanumber valmis. Kuidas siis on selle arusaadavusega ja tsiteeritavusega? Kui ihu ligi kavatsete lugejale…
