-
Ma seisan uksel ja vaatan läbi tuules kanduvate tolmupilvede sinnapoole, kus, nagu mulle öeldi, on veel maharaiumata metsa. Eile sõitsin ma läbi miilide ulatuses laiuvate kännustike ja söestunud lõkkejäänuste paigas, kus 1956. aastal oli kõige imelisem mets, mida ma kunagi näinud olen – nüüd täiesti hävitatud. Inimesed peavad sööma. Nad peavad saama kütet.
Loode-Zimbabwe 80ndate aastate alguses. Olen külas sõbral, kes oli ühes Londoni koolis õpetaja.…
-
1.
Olle Lauli pseudonüümi all ilmunud „Niguliste õpilased” räägib viiesaja kolmekümne viiel leheküljel iseenesest võrdlemisi lihtsa, kuid seda kaasahaaravama allakäiguloo, mille keskmes inimesed, kes ei oska hakata oma eluga peale mitte midagi muud kui seda raisata ja hävitada. Elus, mille sisu on äärmuslikkuseni määratud karjääriredelil tõuklemisest ning materiaalsete hüvede nautimisest, muutuvad inimsuhted sisuliselt võimatuks ning hetkenaudingu nimel ollakse valmis purustama enam-vähem kõik, mis võiks vähegi midagi väärt…
-
Kaootiline argisus, argine kaos
„Niguliste õpilaste” maailm on igatahes argine, kusjuures maist inetust on paari lisakraadiga võimendatud, kohati lausa ärritusefektini. Lugu on pilguheit inimestele, kes pelgalt longivad kuidagimoodi läbi elu, leidmata mingit mõistlikku pidet või püsivust, kelle elu kogu oma mahlakusega on justkui surnud ring, juhuslik liikumine tühjas ruumis, sihtides vaid ebamäärasust ja ei mingit konkretiseeritud olevikku või tulevikku. Viibitakse aina kaootilistes hetkedes, kusjuures päris mängleva kergusega…
-
Tammsaare auhind anti välja teist korda. Esimene laureaat oli Andrus Kivirähk oma romaaniga „Rehepapp”. Nüüd pärjati Indrek Harglat. Millega Hargla žürii ära võlus?
Žürii võlumiseks on parim nõks heade raamatute kirjutamine. Ja viimase viie aasta sees kirjutas Indrek Hargla neid kohe päris mitu. Nii viljakat viisaastakut juhtub kirjaniku elus üsna harva. Ning tundus, et nimelt neil aastatel kirjutatu ähvardab jääda üsna oluliseks ka siis, kui vaatame Hargla…
-
Viimasel ajal on Sirbi veergudel olnud juttu Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žanripreemiate määramise süsteemist. Sellel teemal on sõna võtnud Krista Kaer oma konverentsil „Paabeli raamatukogu” peetud ettekandes, mis ilmus artiklina Sirbis (11. I), kui ka Tiit Hennoste artiklis „Raamatumüük ja kirjandusauhinnad” (Sirp 18. jaanuar 2008). Mõlemat kirjutist seob ühine paatos: teadmine eesti kirjanduspreemiatest ei jõua lugejateni, see tähendab nendeni, kelle nimel mäng käib. Hennostel on ka konkreetne…
-
Kuid tundub, et põhiline probleem peitub asjaolus, kus kirjanduse ja muu kultuurilise praktika auhindamisse siseneb praeguses ühiskonnas domineeriv mõtestamismudel, mis on orienteeritud sotsiaalsele edukusele, karjäärile. Auhinnad kujutavad endast igati sobivat kanalit, kuhu sellisel vertikaalsel mõtteviisil kerge imbuda. Kui nominatsiooni tajutakse pigem kaotuse, ilmajäämise kui võiduna, näitab, et sedasi mõtleja on omandanud praeguse valitseva sotsiaal-poliitilise mõtlemise. Oluline on võit, mitte osavõtt, osavõtja on kaotuse puhul justkui ebaõnnestuja.
Naljakas…
-
Kirjaniku ja arsti Vaino Vahingu seni ilmunud päevaraamatud jagunevad kahte köitesse, kuhu killustatud aastad 1968–1984 Tartus ja mujal. Lisaks on ilmunud Mati Unti fokuseeriv „Noor Unt” (LR 2004), kuhu koondatud kirju ja tähelepanekuid 1970. aastate alguse Tartust. Lihtsa inimese keeles võiks kogu seda tekstilaama, mis veerand sajandi jooksul jaotatud sadade koolivihikute vahele, nimetada päevikuteks. Aga isegi päevik, nagu iga muugi žanr, on küllalt komplitseeritud, oma siiretega…
-
Selleks on kas 1998. või 1999. aastal saksa- ja ingliskeelsena Internetis ilmunud Austria paremrevolutsioonilise filosoofi ja publitsisti Martin Schwarzi kirjutatud manifest „Apoliteia kui mäss moodsa maailma vastu.” Tekst on nüüdseks ilmunud ka eesti keeles: 2006. aasta veebruarist on see kättesaadav Internetis ning 2007. aasta novembris trükiti ära ka paberil.1
Kuid võib öelda, et eestikeelset kultuuriruumi asus mittesekkumist, distantseeritust, apoliitilisust ning omalaadset action indirect’i jutlustav lühike, ent lööv…
-
Asudes lugema Vaino Vahingu päevaraamatuid, hakkad paratamatult konstrueerima neid kirjutanud inimest. Päevaraamatu Vahingut võib nii kiita kui ka laita ja seda on lihtne teha, kuna autor on olnud minu arvates küll piisavalt siiras vist päris paljus. Kiita võib Vahingu kompromissitust, haruldast oskust komponeerida miniatuursetest elukildudest pisikesi argisümfoonilisi teoseid, ajastu dokumenteerimist jne. Laita võib kohatist Vahingu pealiskaudsust ja seda, et ta ei jaganud ikkagi ära, kust oleks…
-
1.
Nii hea on teada, et ikka veel on neid kirjanikke, neid lugusid, mida sa ei oska otsida, aga mida sa kuskil salamas vajad. Ja nad tulevad su juurde, või õigupoolest tuuakse, talutatakse (nagu praegu Eha Vain ja LR – toimetust saab suurepäraste leidude eest vaid kiita). Mõelda vaid: ma võinuksin surra ilma kunagi Ambjørnsenit lugemata, ja see oleks must puudu jäänud! Ent nüüd seda ohtu pole.…
