-
Siinkohal võiks teha ettepaneku koondada ühtede kaante vahele muidki allikad, mida aastatel 1918–1920 Eesti-Soome sillataladeks on peetud. Heino Arumäe on ühe selletaolise algatuse arhiividokumente publitseerides mõni aeg tagasi teinud. Ühte kogumikku mahuksid siis nii Gustav Suitsu nägemus Eesti-Soome töövabariigist, Konstantin Pätsi ühise riigi ettepanek, ideed ühisest kuningriigist, Oskar Kallase päevaraamatud, mitmed ajalehtede-ajakirjade artiklid, mälestused, päevikud ning muidugi Hindrik Prantsu lugu.
Täienduseks sobiksid sinna viimase aja uurimused,…
-
1.
Homoseksualism tundub eestlastele veel paeluv teema olevat, see erutab, köidab ja mõjub ärritavalt – nagu roosa kalts sarvilisele varesele. Eks teatav tundmatu- , võõraviha võib uues masenduse poole pöördunud sotsiaalses situatsioonis isegi tugevneda, aga ka üldiselt on eestlased pigem konservatiivsed ja kogu see „pedendus” neile ikka vastik, tülgastav, „pede” ja „homo” ikka sõimusõnad.
Olev Remsu, arvustades Loomingus (2008, nr 3, lk 461) Ivar Silla jutustust „Tantsiv…
-
Keeleteritamise seisukohast erinevad inimesed samavõrd kui mitme muu asja poolest. Nii leidub neid, kelle jaoks on kalambuuritsemine pidev ja paratamatu, kontrollimatu hälve, umbes nagu tantstõbi, ja neid, kelle kulm tõmbub umbusklikult pilve niipea, kui lausel kipub olema veel teinegi mõistmisvõimalus. Siinkirjutaja jääb kirjeldatud skaala suhtes tugevasti kaldu, nii et olgu alljärgnev mõistetud vastavate kalduvustega isiku vaatepunktist.
Kaupo Meieli „Eesti elulood” äratas pärast stiilset ja paljutõotavat „Polügrafisti käsiraamatut”…
-
Temast sai õige luuletaja ainult neid sõnu kasutades, ülejäänud puudusid, aga ta kirjutas siiski kauneid värsse, väites, et sõnad on luules teisejärgulised.
Silenus jõudis arusaamisele, et saada tõeliseks luuletajaks tähendab saada Jumalaks. Ta seletas seda oma sõpradele: „Kusi, sitt. Perse türavend, kurat sitt kurat. Puts. Piss-piss. Puts. Kurat”.
Hiljutine Eesti Päevaleht kirjutab: „Lasnamäe noortekeskus kuulutas välja luulevõistluse „Kuu-Luule-Luule-Kuu”, vol. 2, millele oodatakse kõigilt 11–18-aastastelt nii uusi kui ka…
-
Jaan Krossi mälestuste kaks köidet on enam kui autobiograafia: koos moodustavad need põlvkonna(romaani), mis on ühtlasi elulugude põimik, kaasteeliste koondportree ajas ja elatud ruumi kataster. Sellel põlvkonnal, eriti selle meespoolel, on olnud oma spetsiifiline jagatud elukaar, ning Jaan Krossi kuulumine oma põlvkonda tähendas noorusunistuste ja hästi mõeldud eluplaanide katkestust vägagi spetsiifilisest kohast. Kui esimesel ülikooliaastal EÜSi kaaslastega tulevikku vaadates tundus tõenäoline, et noor õigusteadlane kunagi loeb…
-
Mälu on kummaline asi. Mälu mäletab, unustab, moonutab, ilustab. Kui mõelda mälu ja mäletamisega seotud teemade ja motiivide kasutamisest praeguses eesti ilukirjanduses, siis meenub esimesena muidugi Ene Mihkelson, aga ka Jaan Kaplinski, Maimu Berg ning mõnigi teine. Olen ilukirjandusliku mäletamise teemal juba kirjutanud, kuid Vladimir Beekmani “Alles see oli. . . .” pakub mitmete omasuguste kõrval kõnealusele problemaatikale teise lähenemisnurga, kuna mälestused on ilukirjandusega küll otsapidi seotud, kuid samas…
-
Alustuseks hakkan kinni ühest kohast „Päevalehes” (www.epl.ee/kultuur/424558) ilmunud intervjuus: Anti Saar ei vaidlusta seal küll otseselt intervjueerija esitatud väidet, et tema raamatud on „romantilisest armastusest”, kuid vastab siiski kuidagi (tahtmatult, tahtlikult?) mitmemõtteliselt: „Kui need raamatud räägivad armastusest, siis nad teevad seda sellepärast, et kirjutasin neid armastusega”. Millisest armastusest – kelle, mille vastu – on jutt?! Ei tähenda ju armastusega kirjutamine veel vältimatult armastuslugusid (love story) inimsuhete…
-
Lääne-euroopaliku käsitluse järgi ei saagi Narva jõe taga enam Euroopat olla. Suursaadik Henning von Wistinghauseni sel nädalal eesti keeles ilmunud mälestusteraamatus „Vabas Eestis” (Eesti Keele Sihtasutus, 2008, 694 lk) on selle käsitlusviisi elujõud sõna-sõnalt kirjas (lk 39-40): „Ma ei tea ühtki teist kohta, kus kaks kultuuri, lausa kaks maailma, nii lähedalt kokku puutuksid kui siin, ajaloolisel Eesti ja Venemaa vahelisel piiril. /—/ Ühe arvamuse kohaselt on…
-
Tegelikult on ka ta värske üllitis „Projektijuht Posse” midagi essee ja ilukirjanduse vahepealset. Sissevaade XV sajandi olustikku, hansalinnade ja Novgorodi suhetesse väärinuks ju midagi teaduslikult monograafilist, arhiivimaterjale tsiteerivat, kuid Hvostov otsustas ilukirjandusliku essee kasuks. See on autori õigus.
Loo süžeed pole siin mõtet ümber jutustada, lugu pole pikk ja igaüks võib ise tutvuda. Ütleksin, et tegu on pisut dotseeriva ajalooõpetusega, mida on kaunistatud mõne väljamõeldud ja mõnede…
-
vaatasin head filmi, mis tegi korraks lahti tõelise elu ukse
Martin Oja
See oli 14 või 15 aastat tagasi, kui Madis Kõivu näidendi „Filosoofi päev” vaatamise järel Vanemuise teatrifestivalil kirjutasin ma luuletuse: „Kaugele me jõuame, soove tehes, / teadmata, kes me tegelikult oleme? / Kuidas me armastame / ja kuidas armastame me siis, / kui me ei tea, kuidas armastada? / Milline on meie eesmärk, / kui me…
