-
On siis ses uusvanas vahekokkuvõttes midagi, mis võiks tänast Välit määratleda? Mulle näib, et need on linnud. Linnud, kelles on ühtaegu elu ja kevadekuulutamist ning lootusetut ja hääletut elutust. Hendrik Väli suurepärase kujunduse toel saab lindudest Väli luules element, mis annab uuele valikkogule näo. Hendrik Väli linnud kätkevad endas tühjust ja tehislikkust. Need ei ole kellegi koduaia säutsuvad sulelised, vaid pelgalt siluetid, pettekujutelmad loodusest, (t)ärkamisest. Luule…
-
XXI aastasaja esimene kümnend oli laias laastus „roppuste Sauteri” aeg, mil muutusid iidolid ja keelepruuk. Oma rolli mängib siin saksa päritolu ameerika vanapapi Charles Bukowski (1920–1994), keda Sauter toona usinalt tõlkis ja kelle vari seisab tänagi tema kõrval. Ka teatreile näitemänge (A. Kurtna nimeline tõlkepreemia, 2007) vahendades.
Tänane poolsajandine Peeter Sauter on aga enda sõnutsi „vananev, keskealine ja paks”. Seda enam väärib tunnustust tema aastal 2010 alguse…
-
Eksib aga see, kes arvab, et selles raamatus on juttu vaid väljapoole tõestuspõhist meditsiini jääva meditsiinipärimusega. Kuigi raamatus on tõepoolest ennekõike kõne all just rahvalikud raviviisid ja nendega seotud uskumused, on selle teose kandev idee siiski hoopis laiem. Siinset teost võiks pigem nimetada raamatuks, kus kultuuriuurija vaade asjale aitab mõista ja mõtestada lihtinimese arusaama haigustest ja nende ravist nii minevikus kui tänapäeval. Sama mõtte on Marju…
-
Mis neid kahte lugu seob ja miks on need üheks romaaniks liidetud? Peaaegu üldse ei leia tegelaste sisemonolooge ega -heitlusi, peale peategelase ei ole näha kellegi psühholoogilist küpsemist või arengut. Alles 25. peatükis tuleb pööre, kus kaks maailma kohtuvad, kaks paralleelset sirget lõikuvad ning isegi küünikutest saavad romantikud.
Autor võinuks lugejale kahe maailma seotusest küll teada anda kas või mõningate vihjetena juba varem. Praegu mahub kulminatsioon vaid…
-
Jutustuses seob ühine teekond need täiesti erinevad inimesed ühte.
Elatakse 1980ndate lõpus. Nõukogude Liit on agoonias, kuid veel pole ta alla andnud.Nõukogude Liidu erilised seadused on veel jõus: soome naine ja vene mees on pandud ühte kupeesse. Vagunit kontrollib ühtlaselt täidlane vormirõivais vagunisaatja Arissa-mutt, kel on samad õigused kui miilitsal ja kellega ei tasu ilmaasjata tülli minna. Tüdruk pakub talle altkäemaksu, sest ei taha olla samas kupees…
-
Suurema osa esimesest „Hullunud Tartu” kogumikust võtab enda alla kõigi festivalil esinenud kirjanike luule ja sõnaline looming ning umbes veerand kuulub seal üles astunud kunstnike värvilistele reprodele. Nii eesti autorite kui väliskülaliste puhul on lisatud ka elulookirjeldus.
Nagu festivali nimetusestki mõista, on peategelaseks Tartu linn, kes aga võluvas tagasihoidlikkuses ei nõua endale tingimata tähelepanu. Luuletuses „Varjatud Tartu” märkab Timo Maran aga siiski, „et keegi on Kristjan Jaagu…
-
Ma ei ole end kunagi eriliseks eesti hip-hopi guruks pidanud, aga Chalice’i „Süsteemsüsteem” ja „Taevas ja perse”, tegelikult teised kogumikud ka, kuuluvad kindlasti mu suurekssaamise perioodi meelismuusika hulka ja palju aastaid on tema plaadid auto põhivarustuse hulgas olnud, nii et julgen väita küll, et sellist endast ilma lõõbita rääkimise narratiivi Kasari (vähemalt kuulsamates) lauludes varem ei olnud. Chalice’i võlu on ikka olnud pigem selline stressivaba poolnaljakas…
-
Tema loodud Nipernaadi on muidugi jäänud. Kes on Nipernaadi? Rändaja, seikleja ja hulkur, üksildane, kohanematu veidrik, kes mõtleb kummalistes, paisutatud vormelites ja keda kuulates tundub, et ta on väheke nupust nikastanud. Jah, Nipernaadi on luuletaja – valetaja tähenduses –, komejandimees, kaabuga boheemlastüüp, keda mõistmast üdieestilik terve talupojamõistus tõrgub, aga kelle janditamise taga kumab alati midagi valulist, nukrat ja tõsist.
Küllap jääks Gailit ikkagi oma loomusele truuks –…
-
Kuigi mitte iga isepäise Audeni kirjakoht ei lase endaga hõlpsalt soostuda, siis kriitika kohta käiva mõttega olin intuitiivselt nõus. Ent veel hetk ja lõin kahtlema. Miks? Aforistlikkus ja näiliselt spontaansed ülestähendused? Miks mitte, aga sisaldab ju iga arvustus tuumakamate tähelepanekute kõrval ka lõdvemaid ja siduvaid osi, mis lõpptulemuse mõtte paremini ja sujuvamalt kohale viivad. Muidugi, hillitsetus ei ole Audeni element, aga tundub, et märkmelisuse võte paljastab…
-
Tema esimeses romaanis „Härra Cevdet ja tema pojad” („Cevdet Bey ve Oğulları”, 1982), autori enda suguvõsa meenutava İstanbulis elava pere kolmest põlvkonnast jutustavas teoses on nähtud sarnasust Thomas Manni „Buddenbrookidega”. „Vaikne maja” („Sessiz Ev”, 1983) oma paljuhäälse jutustamislaadiga seostus kriitikutel Virginia Woolfi ja William Faulkneriga, eeskätt aga viimase „Hälina ja raevuga”, mis olevat Pamuki üks lemmikteoseid. „Valge kindlus” („Beyaz Kale”, 1985) on leidnud võrdlemist selliste nüüdisaja…
