-
Udo Kolki inimesena võiks ehk pisut võrrelda pagulaskriitiku, toimetaja ja memuaristi Hellar Grabbiga: mõlemad temperamentsed, sõnakad, vaimukad, osavad suhtlejad, peolauas võrratud ja isegi välimuselt omajagu sarnased. Vanusevahe vaid kaks aastat. Mõlema mehega on olnud lausa rõõm sundimatult suhelda.
Aga vaadakem ka, kui ebaõiglane on saatus: Hellar Grabbi hakkas alles oma 70. sünnipäeva künnisel avaldama raamatuid – ja neid on nüüdseks ilmunud kokku juba kuus, peaks tulema lisagi,…
-
Niisiis on see teine album metsaülikooli tegevuse ülevaatega pealkirjastatud aastatega 1983–2005. Esimene album ilmus aastal 1984 ning hõlmas tegevusaastaid metsaülikooli algusest 1967–1982.
Vaadeldava teise albumi valmimiseni kulus hulk aega selle kavandamisest 1994. aastal kuni ilmumiseni. See on üsnagi mõistetav, sest eeltöö, materjali kogumine ja korrastamine, võttis tegijatel kutsetegevuse kõrval palju aega ning tegijate koosseisus oli ka mitmeid muutusi.
Tiitellehe pöördel on põhitegija Tiina Kirss nimetatud tagasihoidlikult toimetajaks ning…
-
Luuletaja lahkumise puhul tuletagem meelde,
et kõik Piibli prohvetid olid poeedid
– kolmandik Vanast Testamendist on poeesia –
ja et ka meie poeedid võivad olla prohvetid
nagu olidki „kaks Maarjamaa Marit”.
„Meie Mari” tundis end Rahelina.
Kahe tema luuletuse lugeja silmade ette
kerkivad otsemaid „teise Mari” Tuudaimimarjad.
Jah, ka see „teine kirjatundja”, Marie Under,
kirjutab Rahelist ja Least, kellena „meie Marigi”
näib end vahel tundvat
selle aknapool-rea viimases pingis.
Mõlemad räägivad ent…
-
Parem veel, kui saad kuhugi piirivalve torni, tuletorni või ranna lähiksel oleva maja katusele ronida ja ilm on selge. Pnevo kyla paistab. Kellakaja kostab mitmelt poolt siia ära ja tuul toob muudki. Vanasti käidi paadiga jumalateenistusel siit sinna ja sealt siia. Kus aga pyhad olid. Vesi tulvab Pihkva poolt ära, mõned rannaääred soostuvad ja murenevad, siinkandis veetase aina tõuseb. Keskajal praeguse Piirissaare mõõtu olnud Ozolitsa saar…
-
Nende esitamine on muidugi julge ettevõtmine, et mitte öelda enamat. Me oleme loomulikus keeles harjunud siduma keelelist „mina” psühholoogiliselt ja sotsiaalselt reaalse kehaga, s.o arvestama, et iga väljaöeldud lausung on seotud ‘minale’ oluliste diskursustega. Aga tõlke ‘mina’? Kas ei ole tema veel rohkem ‘surnud’ kui ‘mina’ ükskõik millises fiktsionaalsuses? Kus on tõlkes tõlkija keha ja tema oma keel? Üle ja ümber neist ju minna ei anna.…
-
„Täpsusest teaduses” on ehk täpseim maailma kujutamise viiside jõuetuse allegooria; viiside, mille puhul soovitakse maailmaga kokku langeda: kattumise hetkel muutub kujutamise viis kasutuks ning leiab oma otsa maailmas, mis ta endasse neelab. Maailm on representeeritav ainult teatava nihkega, mis lubab representeerimistegevusel enesel jõuda nähtavusse ja tajutavusse. Kujutamine, kui vaadeldakse vaadeldavat, jättes ka iseennast vaadeldavaks, mitte ainult ei representeeri, vaid lisab maailmale ühe olemise viisi; võimaldab tajutavale…
-
„Kangelases” vastandub viktoriaanliku Inglismaa klassiühiskond rousseau’liku õnneigatsusega. Buuri sõjast Victoria risti kavalerina naasnud noort James Parsonsit ootab ees helge tulevik: ta on pärit heast perekonnast, tema sõjasaavutusi hinnatakse kodukandis väga kõrgelt, teda ootab truult pruut Mary Clibborn. James Parsonsi kangelasteod rehabiliteerivad ka tema isa, vana kapten Parsonsi traagilise faux pas India sõjakäigul. Kapten Parsons, XIX sajandi inglise väikekodanlase eeskujulik kehastus, tegi sõjas kümnetele sõduritele saatusliku valiku…
-
Väärt briti autor Richard Aldington (1892–1962, e. k „Kangelassurm” ja „Mässaja portree”), kes kiskus mingitel põhjustel pidevalt oma kaasmaalastega vimma, leiab, et sellisel moel mängis Wilde kätte suure võimaluse briti filistritele ning suutis ühe hetkega peaaegu olematuks teha mitme eelnenud, eeskätt aga XIX sajandi suure viktoriaanliku luulepõlvkonna (Arnold, Tennyson, Swinburne jt) kannatliku töö. Tema kohtuprotsessist peale suurenes kunsti vihkamine – Aldingtoni järgi „üks väheseid inglise keelt…
-
MARI VALLISOO
12. XI 1950 – 4. VIII 2013
Kodaverest pärit Mari Vallisoo luule eelõitseng jääb 1960. aastate teise poole Tartusse, legendaarse Vello Saage kirjandusklassi aegadesse, tollastest koolialmanahhi Tipa-Tapa numbritest leiame terve luulekogu jagu tema kergejalgseid värsse. Pärisdebüüdiks sai siiski kümmekond aastat hiljem „Kallid koerad” (1979), mille kriitika võttis vastu harvanähtavalt üksmeelse tunnustusega. Noore autori lennukas mängleva kerguse vaim, mis pürgis ühtlasi mütoloogiliste sügavuste poole, oli tollases kirjanduspildis…
-
Ja seda ravi saab teinekord luulest.
Luuletajale, kes taolisi asju kirjeldab, võivad need olla hädaorg, aga küllap ka uhkus, edevus, au ja kuulsus, nostalgia ja isegi väga pisike leivatükk. Kui selline luuletaja tahab rollis püsida, peab ta hoidma kinni oma teismeliseea ängistustest ja mitte iialgi suureks kasvama. Eks täiskasvanud ongi vastikud ja polegi mingit tahtmist nende maailmas elada.
Mida see igavese teismelise sündroom siis tähendab? Ülitundlikkust, suurt empaatiavõimet,…
