Johannes Semper ja Johannes Vares-Barbarus olid ühese meelsusega vaimuinimesed: minevik ei meeldinud, tulevikult loodeti mõndagi. Mõlemad luuletajad olid „juunikommunistid“ juba Pärnu gümnaasiumi kasvandikena.
Olemuslikult Barbaruse põlustamine „juunikommunistiks“ Tšingis-khaani jumalustamisest ei erine: mõlemal juhul me püüame sihilikult teha end rumalamaks, kui oleme.
Mõtteid kirjanduslikust käibest ja staarkriitikutest1
Lugejale teadmiseks, et see tekst on üldistatud vastus küsimusele, mille püstitas Jürgen Rooste oma vastukajas Janika Kronbergi 2013. ja 2014. aasta kriitikaülevaatele.2 Tsiteerin: „Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle [kriitilise analüüsi – M. K.] esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise…
Mõni seeme langeb viljakale pinnasele. Niisugune seeme oli 1978. aastal kirjandusmuuseumi toonase teadussekretäri Rein Veidemanni käima lükatud kirjanduse ja rahvaluule noorteadlaste kevadsessioon. Kirjandusteaduse suvekool, mida peeti 3. ja 4. juulil Alatskivi vallas Rupsil Juhan Liivi muuseumis, on selle 37 aasta taguse algatuse otsene jätk.
Vahepeal juhtus muidugi mõndagi. 1990. aastal koliti muuseumist järgmiste teadussekretäride Margus Kasterpalu ja Katrin Raidi eestvedamisel Nüpli järve kaldal asuvasse Lõhmuse tallu, kus…
Alatskivil toimunud kriitikateemalise kirjanduse suvekooli esimese päeva õhtul peeti vestlusringi, kus osales toimetajaid mitmest Eesti kultuuriväljaandest: Merle Karro-Kalberg (Sirp, arhitektuur), Pille-Riin Larm (Sirp, kirjandus), Brita Melts (Keel ja Kirjandus, kirjandusteooria ja -kriitika), Tõnis Parksepp (Värske Rõhk, kriitika) ja Maia Tammjärv (Müürileht, kirjandus). Siinkirjutaja juhtimisel kõneldi sellest, missugune on praegune kriitikapilt toimetaja silme läbi.
Üldisel kirjanduslikul taustal sai kõrgendatud tähelepanu osaliseks arhitektuurikriitika eripära. Näiteks on arhitektuurist kirjutajaid raskem…
Teinekord tundub, et eesti kirjandusel on kõik olemas, mis vaja: oma filosoofid, oma stiilimeistrid, oma grafomaanid, oma krimikirjanikud, oma ulmekirjanikud, oma vagurad meistrid ja hullud uustulnukad, vagurad uustulnukad ja hullud meistrid. Mida veel tahta?
Õnneks pole see kirjanduseasi nii paigas meil midagi. Mis kirjandus, isegi kirjanduskriitika pole paigas, teatakse kõnelda, kuid kuri temaga, las ta jääda mõneks teiseks korraks närida. Oluline on see, kas meil kirjanduses uusi…
John Wayne mängib alati samas filmis, sest kuigi režissöör võib püüda leiutada uusi lugusid, tunneb publik kunstlike varjamiste kiuste rahuldustundega alati ära sama loo.
Ettekanne kirjandusteaduse V suvekoolis „Kriitika võrgus – saak või kütt?“ 1
Olen sattunud teie ette kõnelema kuidagi eksikombel. Ajasin sõrad vastu, sest ei ole ma kriitik ega ammugi kirjandusteadlane, saan pakkuda vaid lugeja nägemuse. Johanna Rossile ütlesin, et räägin rohkem sellist külamehejuttu, kuidas kaugelt eemalt asjad paistavad. „Juhan Liiv oli ka külamees!“ vastas ta mulle seepeale. Ning lisas, et palju kohvi ja võileibu pakutakse.
Võib-olla on…
Siinses Sirbi arvustuses ja selle aluseks olevas raamatus üsnagi teoreetilisse elevandiluust torni suletud Laclau arusaamad on viimasel ajal hakanud elama omajagu korratut elu argisel poliitikamaastikul. Nagu on väljendanud Kajar Pruul,1 pole Laclau isegi peljanud „liikuda poliitilise olukorra vahetu analüüsi radadel“, keskendudes ennekõike Ladina-Ameerikale. Euroopa poliitikas on Laclau mõju avaldunud Lõuna-Euroopa nn nördinute (indignati, indignados) liikumistes, mille silmatorkavaim ilming on seni Syriza tähelend. Mõtestatuimalt esindab Laclau ideedele…
„Trepikoja“ võti on tiitel, mida raamatu autor on vähemalt korra kasutanud oma Õhtulehe arvamusartikli juures – „Nasta Pino, lihtne inimene“.1 Kui kes tahes teise puhul paistaks see „lihtne inimene“ kas liigpretensioonikas, poliitiliselt kallutatud või ka otsesõnu lame (tuletagem meelde kunagist ideaali „lihtne nõukogude inimene“), siis Nasta Pino puhul tuleb sellesse enesemääratlusse suhtuda täie austusega. Ega Pino, üle tosina raamatu autor ning pikaajaline ajakirjanik, tegelikult nii lihtne…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Johannes Semper ja Johannes Vares-Barbarus olid ühese meelsusega vaimuinimesed: minevik ei meeldinud, tulevikult loodeti mõndagi. Mõlemad luuletajad olid „juunikommunistid“ juba Pärnu gümnaasiumi kasvandikena.Eesti Kirjandusmuuseum
1992. aasta riigikogu valimiskampaania ajal Tondi kasarmute piirdeaeda värvimas.Repro raamatust.
John Wayne mängib alati samas filmis, sest kuigi režissöör võib püüda leiutada uusi lugusid, tunneb publik kunstlike varjamiste kiuste rahuldustundega alati ära sama loo.Internet
