Toeta

Kirjandus

  • Lugu mehest, kes ei mahu ära
    Hasso Krull kõnelemas Liinakuru kevadkoolis.
    Annika Markson

    Lugu mehest, kes ei mahu ära

    . . . . üks lugu algas sealt, kus teine lõppes, aga
    teine lugu
    algas esimese keskelt, lood hargnesid, põimusid
    ja ristusid
    nagu kassikangas.
    („Kui kivid olid veel pehmed“, lk 44)
    1.
    Vahel juhtub, et raamat ei taha kohe kuidagi ära mahtuda. Riiulile, koju, kirjutuslaua peale. Iseäranis siis, kui tegu on…
    Joosep Susi
    7 minutit

  • Ajast ja armastusest

    2008. aastal näidendiga „Taevase rahu otsinguil“ debüteerinud Ingel Undusk sõnastab oma esimeses luulekogus „meil on aega“ kauni üleskutse „armastada kõike ja kõiki / puhtalt tõeliselt igavikuliselt“ (lk 12). Kogus ilmunud sulniste värsside ainese on autor ammutanud kahest levinud luuleteemast, kirjutades peamiselt ajast ning armastusest. Selline kaksikjaotus on küll mõnevõrra tinglik: sageli põimub Unduski tekstides ühe „valdkonna“ kujutamine teisega, kuid värsside temaatiline dominant muudab luuletuste tooni üsna jõuliselt. Autor…
    Kadri Naanu
    3 minutit

  • Klounid põlevast tsirkusest

    Teemad, mida Tiitus käsitleb, pole spetsiifiliselt kristlikud, vaid üldinimlikud: üksindus, aja mööduvus ja tähenduslikkus, vanadus ja surm jne.

    Kes näeb esmakordselt Marko Tiituse raamatut, võib arvata kaanepildi põhjal, kus on kujutatud mesilast lilleõiel, et tegemist on mesindust ja aiapidamist käsitleva teosega. See mulje on aga petlik. Tegemist on esseekogumikuga, mis hõlmab väga erinevaid teemasid. Autor Marko Tiitus (sünd 1971) on Viljandi Jaani kiriku…
    Jaan Lahe
    5 minutit

  • Noor olla on muret südames kanda

    Paranoia kirjastuselt on ilmunud uus raamat, mis kahtlemata vastab nende kodulehel sõnastatud kontseptsioonile: pakkuda eksperimentaalset ja mitteloomingulist kirjandust, statistiliselt kõige ebanormaalsemaid tekste tänapäeva kirjastusturul.1
    Romaani tutvustuses on keegi anonüümne „siinkirjutaja“ kirjeldanud teksti kui iroonilist käsiraamatut „kuidas elada“, selle ainestik aga olevat nii ainulaadne, et eesti kirjanduses pole sellesarnast varem isegi riivatud. 2
    Suurejoonelised avaldused, igatahes. Kahtlemata on jutt pilgeni täis tüütuid argiseiku, kus kõik on hoolikalt üksipulgi mitte…
    Made Luiga
    3 minutit

  • Märkamatu väärtuslik töö

    Toimetajaauhinna kandidaate saab esitada 1. septembrini.

    Eesti Kirjanike Liit asutas hiljuti Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetaja­auhinna. On sümboolne ja kõnekas tõik, et selle kutsusid ellu kirjanikud ja tõlkijad, kes töötavad toimetajate ja keeletoimetajatega kõige tihedamalt koos ning oskavad hinnata nende panust hea teksti sünni juures. Lähemalt räägib toimetajaauhinna žürii liige Triinu Tamm.
    Kuidas kujunes arusaam, et on vaja luua keeletoimetajaauhind?
    Triinu Tamm: Eestis on olnud tugev ja…
    Pille-Riin Larm
    2 minutit

  • Peipsiveere loteriivõidud

    Eelmises Sirbis kirjutas (:)kivisildnik maapiirkondade kultuurielust ning võrdles seda loteriiga. Kui pilet võidab ehk maal tehakse asiste (kultuuri)inimeste eestvedamisel midagi peale simmani, tema sõnul talupoegade ülestõusu ei tule: „Ega maal kultuuriviha ei ole.“
    Seda, et see nii võib olla ja et kohalikud kirjanduslikud loteriivõidud paeluvad kaugemalt tulijaidki, tõestavad mitmel pool hea hooga tegutsevad suvised kirjanduslikud ettevõtmised. Tunnustada tuleb näiteks juba mitmendat aastat Pärnumaal Tahkuranna vallas Kosmonautika keskuses,…
    Pille-Riin Larm
    1 minut

  • Kuidas rääkida sellest, mida ei taheta mäletada?

    Noor juuratudeng Antti Vallas on üks nendest 1400 soomlasest, kes sõdib Teise maailmasõja ajal (mai 1941 kuni detsember 1942) vabatahtlikuna Nõukogude Liidu vastu Saksa Relva-SSi diviisis Wiking otse Hitleri käe all. Stalingradini nad ei jõua. Antti viimane sõjastseen leiab aset väikeses Tsikola külas Tšetšeenias. Pärast seda võib terve tema elu võtta kokku ühe sõnaga: unustamine.
    Kui Antti 79aastasena oma maja katuselt alla kukub, mängib tema meel talle…
    Heidi Iivari
    5 minutit
  • Aasta 1995 – muinasjutt ja veelahe
    Fragment Andrus Kõresaare installatsioonist „Purgatoorium“. 1995.
    [mobil] galerii arhiiv

    Aasta 1995 – muinasjutt ja veelahe

    Ängistavate segaduste, teadmatuse ja absurditundelise muretuse ajast eristavad praegust Eestit stabiilsus ja suutlikkus pidada üleval muidumehi.

    Peeter Sauter
    6 minutit

  • Rohkem kui päris

    Hooandja hool nägi hiljaaegu ilmavalgust „Yggdrasil“, üks ütlemata iselaadi raamat. Mis vilju see ilmapuu kanda võiks, sellest võis kaude aimu saada juba lugedes Marko Veinbergsi neli aastat tagasi ilmunud esikteost „Hingetallaja“. Uues kogus on luuletaja omailm aga plahvatuslikult veelgi avardunud. „Minu siirus on äng, reetev viiruslik tunne – / loova loomu igihaljas vaimunälg.“ Eriliseks ja juba esimesel pilgul eristuvaks teeb selle autori omakäeline kujundus, aga ka…
    Doris Kareva
    5 minutit

  • Õnneliku mehe kurvad read

    Peeter Sauteri uus raamat on kujunduselt ja laadilt sarnane eelmise koguga „Koer ostab kassitoitu“. Need tekstid võiksid vabalt olla ka samade kaante vahel, moodustades siis juba mahult väheldase „Kalevipoja“. Sauteri moodne argieepos kõneleb sellest, mis ihule kõige ligemal – naisest, vanadest pükstest, surnud ja veel elavatest sõpradest, igapäevasest õllest, mida antagu meile tänapäev, ja kõigest muust näiliselt ebapoeetilisest, mis „paksu matšo sea“ eksistentsi täidab.
    Sauter on nii…
    Made Luiga
    4 minutit
Sirp