Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel

Indias „Kritya“ luulefestivalil suutis luule eliksiir jõuda ka kultuurist kõige kõrvalejäetumateni, ületada umbusu, võõraviha ja eelarvamused, ühendada inimesed uuel moel.

On olemas teadlik viha, mis mõnikord kasvab nii suureks, et muutub kunstiks. Seda näitavad eredad punkkogemused lõppenud sügisest.

Ilukirjanduse Finlandia võitja Juha Hurme on tahtnud teha ammendava kultuuriajaloo, kuna teda häirib uusrumalus ja koos sellega vajadus valetada asjad lihtsamaks.

Lauri Kaldoja luulekogu „Vessel“ meenutab Rube Goldbergi doominoefektil töötavat masinat, kus üks ese annab impulsi järgmisele, kuni pikk jada jõuab lõpuks välja kas mitte kuhugi või triviaalsuseni.

Sirpa Kähkönen ja Antti Tuuri jutustavad inimestest, keda juhib halastus ja tahtmine maailma paremaks teha, aga kes satuvad sinna, kus halastus on otsa saanud.

Riikka Pelo romaan „Meie igapäevane elu“ on oma loomult reekviem Marina Tsvetajeva mälestuseks: lugu luhtunud lootustest, enesepettusest ja hingepiinast.

Mika Keränen: „Soome ja eesti keel on mulle nagu jalgpallurile parem ja vasak jalg. Tugevam on mul parem jalg, aga skoorinud olen rohkem vasaku jalaga.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.