
Albert Trapeeži luules on elusust, mitmesse suunda vaatavust, (enese)irooniat, sest ta on rohkem inimene kui kirjanik või lahterdatud looja.

Londoni raamatumessil ühise õnnestunud etteaste teinud Balti riigid võiks teinegi kord koostööd üritada.

Nora Ikstena romaan „Emapiim“, ema ja tütre lugu 1980. aastate Nõukogude Lätis, paelub lugejaid ka märksa kaugemal.

Kristina Sabaliauskaitė: „Kas leidub mõni kirjandus-, kunsti- või muusikateos, mida kõigis kolmes Balti riigis peetaks omaks?“

Märkmed kirjanduslikult maailmareisilt kinnitavad, et residentuurid ja festivalid on nii autori kui ka lugeja elus võrdlemisi kasulikud.

„EstLitFest“ tutvustas neile, kes polnud enne Eesti kirjanduskontinendile jõudnud, seda maad hästi ning poolpimedatest keldriruumidest tagasi igapäevavalgusesse ronides võttis külastaja kaasa ka midagi uut.
Vaheetapp, mil ei olda enam punkar, kuid veel mitte ka professor, võib ajuti toota korralikku, kuid igavat kirjutust. Lõpuni ei suuda Mudlum ometi pea kunagi jorutada – anne takistab.

Tundub, et keegi on ühe suure tantsuhüppega karanud saja aasta taguste romantilisi ballaade kirjutanud eesti naisluuletajate kõrvale.
Marie Underi eluajal teda Rootsis ei tuntud ega tunnustatud, kuid näib, et nüüd ollakse valmis teda omade sekka võtma.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.