Kirjandus

  • Veronika Kivisilla luuletused

    *
    Lebades jäägitult rannal
    iseenda pinnalaotusena
    peaaegu liivaks pihustunult
    sõrmed surutud Silurisse
    kannad kindlalt Kambriumi
    ei ole minagi muud
    kui üks brahhiopood
    avan ja sulgen ja avan taas
    oma karbipoolmeid
    hingan ja haaran
    ühe tõmbega kogu
    eksistentsi ja ühisosa
    lehvikukujulise kivistisega peopesal
    kellele sosistan:
    tere kallis kaim
    oled hästi säilinud
    hingede kriginal
    kangutab ta valla
    oma kivistunud lõuad
    ja äratundmine valgustab meid
    sest üks ja sama
    ja ainus arm
    on meid loonud ja vorminud
    lubanud olla ja anduda
    ja randuda sellesse randa
    *
    Sellisel päeval ei saa vist keegi
    ilmast lahkuda
    kui toomkiriku hommikuse kellamängu
    viimane…
Sirp