
„Musta päikese“ jaburate sündmuste, tegelaste ja kujundite parmas avardab Eesti kultuurilugu, et juhatada lugeja kollektiivse psüühe süvakihtideni.

Raamat on tänini kirjanduse peamine kandja, aga nii see ei tarvitse kauaks enam jääda.

Maailm on liiga kaua katastroofe edasi lükanud, liiga kaua laveerinud segaste ja katteta poliitiliste lubaduste supis. See aeg hakkab otsa saama.

Priit Kruus: „Praegust eesti noorkirjandust iseloomustab töörahu. Noorkirjanikku ei seostata enam mässukohustuse ega brändinäitajatega, tema mõõtühikuks on teksti tase.“

Ervin Õunapuu kirjeldab tihti Eesti olusid: vahel on see alternatiivreaalsus või -ajalugu, teinekord tulevikuilm, kuid alati düstoopiline ja väändunud.

Romaanis „Serafima ja Bogdan“ panevad kommunistlik ideoloogia ja tarbimisühiskonna mentaliteet seljad kokku, et hävitada kolm sajandit vastu pidanud pärimuskultuur.

Piret Viires: „Virtuaalreaalsuse ja liitreaalsuse teemaga seoses tõuseb kirjanduse piiride küsimus – kui kaugele need piirid ulatuvad?“

Kõigest vanast ühe ropsuga lahti saada ja uuesti alata, seda tahame sisimas salaja. Ükskõik kui kõvasti me olnu ja oleva küljes ei ripu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.