
„Hipodroomis“ saavad oma osa nii hipodroomi töötajad, paika juba kümnendeid külastanud õnnemängurid kui ka vaatemänguks välja toodud hobused.

Edith Sepp: „Valdkond on väga kiires muutuses, aga ma ei näe seda nii mustades toonides kui mõni teine.“

Eesti filmivallas on vaja valida, kas jääda passiivseks ning loota imedele riigieelarve läbirääkimistel või kujundada valdkonna visioon ümber, et tagada Eesti filmi nähtavus globaalses sisuookeanis.

Stsenarist Andra Teede vahendab telesarja „Õnne 13“ pikaajalise kirjutamise kogemust ja vastab mõnele kriitikanoolele.

Muusika on siiski Maria Fausti nimelise masina kõige olemuslikum osa. Masina, mis filtreerib ja sünteesib stiile, loob rütme, meloodiaid ja kakofooniat.

„Amsterdam“ on tõepoolest improvisatsioonihõnguline, kuid seda sõna halvimas mõttes. Linnaga seostuv kanepisuits selgitaks sobivalt filmi laialivalguvust.

Kuna ühiskond ootab vanemas eas mehelt vähem, leidub vanemaealiste tegelastega eesti filmides rohkem vabadust mõelda, kes tegelikult tahetakse olla ja mida järelejäänud ajaga teha.

Uus portreefilm püüab jälgida ja nähtavale tuua Mare Tralla isiksuse eri külgede kõrval kogu tema olemust läbivat sisemist loomesundi. Mis teda käivitab? Kuidas? Miks?

Annika Koppeli debüütfilm annab keeleteadlase Mati Hindi elust igati ammendava kokkuvõtte, ent kogu tervikut jääb saatma telereportaaži võõristav maik.

David Lynchi loomingut kui nähtust ei ole lihtne kokku võtta, seda enam et see on põiklev, unenäoline ja vastuoluline. Kas Lynchi puhul on tegu provintsliku või kosmopoliitilise lavastajaga?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.