-
Siinse ennenägematu kaadervärgi mõtles välja ja valmistas Olav Neuland oma esimese amatöörfilmi tarvis. Sajameetrisel trossil veerev operaatorikäru andis kahemõõtmelisele pildile uskumatu ekspressiivsuse ja mingi toreda ruumilisuse. Sedakorda istub kärul peaoperaator Rein Maran, oleme „Lindpriide” võtetel kusagil Viitna ja Vergi vahel suvel 1970. Olen äsja saanud Karasjovilt, filmi režissöörilt, loa kutsuda käru „leiutaja” Olav Neuland siia lavastaja assistendiks. Õhinaga, ehk liigagi suure hasardiga sukeldub poiss töösse. Kahe…
-
Mida me eeldame ühelt komöödiafilmilt? Kiireid hüppeid, seda, et armastusest vihkamiseni, voodist tapmiseni jõutaks kähku, siis saab kõvasti nalja. Veel ootame teravmeelseid repliike, mis dialoogis üksteisega haakuvad, sel viisil võimenduvad ning mida vaataja hiljem, ise naeru lagistades, edasi rääkida saab. Komöödia peategelane peaks, lups-lups, ühest väljapääsmatust olukorrast teise, veel hullemasse kargama, väljapääsud väljapääsmatutest olukordadest peaksid olema originaalsed, sellised, mis vaatajat üllatavad, talle lusti ja rõõmu pakuvad.…
-
Kõnelesime mõne aasta eest ühe kolleegiga Berliini rahvusvahelisest filmifestivalist ja tema küsis: kas tõesti peab ikka veel eestikeelses lehes kirjutama, et „Berlinale” on üks maailma tähtsamaid filmifestivale ja sellega koos peetav Euroopa filmiturg üks neljast olulisemast filmilaadast maamuna peal. Tookord arvasin, et vist ikka veel peab seda meelde tuletama, tänavu arvan, et ega vist enam ei pea. Kõik on täna juba selgem ja Berliin filmilinnana filmieestlastele…
-
Vaadeldes filme kui tööstusprodukti, näeb lisaks majanduslikele kaalutlustele ka sotsiaalset või poliitilist tellimust filmi sisu ja/või vormi valikus. Sageli on filmil lisaks ideoloogilise meelsuse kultiveerimisele ka teraapiline ja profülaktiline funktsioon. Filmitööstuse viimase aja toodete seas on selgelt näha „ravivate” filmide osa. Kui „piinamisest” on saanud poliitilise terminoloogia tavaline osa, on vajalikuks ka traumaatilise kogemuse vallandamine.
Sel taustal on mõistetav ka nn torture porn õudusfilmide üllatav populaarsus.…
-
Hiljaaegu mõtlesin sellele, miks pole raamatud enam sama populaarsed kui viimastel aastakümnetel. Üks põhjusi, mis mulle pähe turgatas, oli see, et raamatut ei ole väga lihtne tarbida. Ta nõuab üksjagu palju aega nii lugemiseks (tarbimiseks) kui ka järelemõtlemiseks. Raamat ei sobitu tarbimisajastu ideaalidega kaugeltki sama hästi kui kiirtoit, kolmeminutiline eurolugu või eriefektidest tulvil sõnumivaba action.
Selle sama ajastu kummalisusest ja kompromiteerivast mõjust inimhingele kõneleb omal moel ka…
-
Kuigi David Cronenbergi uue filmi „Lubadused idast” pealkiri ei pruugi küll otseselt kirjeldada filmi sisu, on see omamoodi kommentaariks situatsioonile üldisemalt. Filmiturg on avastanud Vene maffia rikkaliku folkloori ja ida lubadusi üritavad käsikirjaks vormida paljud, kes tunnevad, et sellise materjali puhul on pool tööd juba niigi ette ära tehtud. On ju Vene gangster klassikaline karismaatiline antagonist, kelle müüt lubab äärmise jõhkruse kõrval anda karakterile ka sügavust…
-
„Paranoid Park” on Gus Van Santi järjekordne film kaaluta olekus hõljuvast Ameerika noorsoost: kogu eksistents mõjub justkui peotäis laiali pillutud detaile ja tõsiasju, mis ei lange mitte oma kohale, vaid jäävad sihitult lendlema, leidmata põhjendusi ja eesmärke.
Nooruse temaatika on Van Santile pikalt huvi pakkunud, näiteks võib tuua kas või „Minu isikliku Idaho” (1991), mille tegevuskoht on Portland nagu „Paranoid Parkis”, või Columbine’i koolitulistamisel põhineva mõne…
-
Andestatagu, et alustan argumentum ad hominem, kuid mulle tundub, et sedapuhku on see muidu ehk veidi taktitundetu ebaobjektiivsus kuigivõrd põhjendatud.
Eri Klas on nii ere isik, et temast peaks filmi teha oleme lihtne mis lihtne. Tema tüpaaž (vabandust, asjaosalised!) võiks peibutada koguni mängufilmi režissööre, kujutan ette, et mõnigi neist võiks Klasi paluda mingisse karakterossa elavaloomulist tegelast mängima. Inimese silmad on nii ilmekad, ta miimika ja žestikulatsioon nii…
-
Tänane päev nägi koos peret, mis jäänud küüraka naise hõimust.
Üksnes mägede näod jäid vaatama tallatud kohti,
kus seisnud kojad.
Ööd ju sealmail juulis pole, päike tiirutab horisondil kui hull.
-
See, et kaks aastat tagasi „Uhkuse ja eelarvamuse” lavastanud Joe Wright tuleb järgmiseks välja meie kaasaegse briti kirjaniku Ian McEwani ekraniseeringuga, võib esmapilgul näida üllatav. Inimesele, kes McEwani loominguga tuttav, on selge, et see kehastab hoopis teistsugust aega, mõttelaadi ja maitseid kui klassik Jane Austeni kombeteadlikud ja mõnevõrra ülepaisutatult sentimentaalsed armastusromaanid. Ometigi on tõsi, et Austen ja McEwan on mõlemad teadlikult ja väga selgelt briti kirjanikud,…
