
Norra draama „Armastusväärne“ mõjub rohkete suhkruvõõbaga kaetud romantiliste lugude keskel kui sõõm värsket õhku.

„Pöörane robot“ on peavooluanimatsiooni tagasi toonud anima algse tähenduse – hingestatuse.

Vanessa Filho: „Paljudel kultuurieliidi esindajatel pole mitte mingit empaatiat, ainult tsitaadid. Ja tsitaate kasutatakse selleks, et ära põhjendada oma käitumine, argumendid ja seisukohad.“

Dokfilm „Rändajad“ on ilmselt üks viimaseid Eestis tehtud filme, mis räägib Venemaa eestlastest XXI sajandi esimesel poolel, kuid vananenud info osutab hiljaks jäänud valmimisele.

„Norija“ on soe ja inimlik komöödia, uut laadi Briti sotsiaalrealism, mille puhul on pilk suunatud rohkem tulevikku kui minevikku.

„Megalopolisega“ on püstitatud suur eesmärk, nimelt pakkuda filosoofilist arutlust ning anda mõtlemapanevaid vastuseid, kuid selle täitmisega on alt mindud.

„Armastus, valed, veri“ pole ainult järjekordne võimestav uustöötlus neo noir’i žanris – režissööril on ka omajagu nihilistlikku kõrvalpilku vaadata, kuidas tema kaks kangelannat kuristiku poole kihutavad.

LGBT+ filmifestival „Festheart“ on saanud läbi aastate tähelepanu mitme rünnaku sihtmärgina, kuid väärib märkamist ennekõike tugeva programmi eest.

Teresa Vieira: „Ida-Euroopa filme on festivalidel üha rohkem, sest need on järjest paremad, aga oluline on ka inimestega suhelda, toimuvaga kursis olla.“

Idee sellest, et ka rikkad nutavad, ammendab end kiirelt, aga ehk tuleb mõelda „Marcello miost“ hoopis kui Marcello Mastroianni portreefilmist?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.