-
Ma ei tundnudki Michael Glawoggerit rohkem, kui ma teda selle lennu jooksul tundma sain, või kui teda ta filmidega seoses intervjueerisin. Ja ometigi tundub meie hulgast paljudele, et tundsime teda paremini, kui me kedagi teist iial tundma saame.
Ehk tuleneb see sellest, et Glawogger oli rääkides sinu sõber. Ta oli avatud, ligipääsetav, helde. Ta rääkis entusiasmiga, mis oli nakkav, silmad säramas nii mängulisest sõjakusest kui üleannetust…
-
Kogu töölise elupagas – tema eetika, kutseau ja klassiuhkus, elulaad, poliitilised vaated, isegi kõneviis – tuleneb tema sotsiaalsest kuuluvusest. Tööline seisab oma huvide eest konkreetselt, karmilt ja otsekoheselt. Kui asjad on valesti, siis tuleb nad kuvaldaga paika virutada. Kui Lech Wałęsa kuuleb koosolekul, kuidas üks äraostetud töölisesindaja keerab töötajate konkreetsed nõudmised mingiks demagoogiliseks jogaks, läheb ta kamba seltsimeestega sellele tüübile kitli peale andma.
Töölise lihtne maailmapilt
Tööline võib…
-
Mis su üldse žanrifilmide juurde tõi?
Mulle on need alati meeldinud. Väga noorelt vaatasin telekat nii, et videokassett oli kogu aeg makis valmis. Ühel õhtul hakkasin vaatama ja lindistama „Düüni” („Dune”, David Lynch, 1984) ja pärast sai sellest filmist mõneks ajaks mu kinnismõte. Mu nooremale vennale meeldisid miskipärast väga õudukad. Ta vaatas neid juba seitsmeaastaselt. Vanemad ei jälginud eriti täpselt meie telekatarbimise harjumusi ja me nägime päris…
-
Teema ajakohasust kinnitab muuhulgas tõsiasi, et MTV kõrgajal animasarja „Beavis & Butthead” loonud Mike Judge’i uus telesari kannab pealkirja „Silicon Valley” (2014) ning pakub küberruumi koloniseerivate idufirmade teemalist satiiri. Viimase aasta Oscari-võitjate seast leiame Spike Jonze’i filmi „Temake” („Her”, 2013). Parima originaalstsenaariumi eest auhinnatud film räägib üksildase tulevikuhipsteri suhtest oma operatsioonisüsteemiga, kes (või mis) kasvab superteadvuseks. 2013. aastal nägi ilmavalgust ka indie-ulmekas „Masin” („The Machine”, Caradog…
-
Olen sisimas kaua otsinud, mille või kellega võrrelda Mai Murdmaad, nagu ma teda tean. Ta loob jumal-looja positsioonis, suveräänselt oma koreograafitahet teostades. Ja seejuures on ta inimesena nii lihtne, elule avatud, vahetult teema-aldis, kui juttu alustada. Samasuguse mulje jätab meie Franciscus – ise on paavst, katoliku maailma valitseja, aga nii inimlik, nii isetu, nii avali. Ent kui Franciscus on tehtud soojast puust, siis Mai Murdmaa on…
-
Aprilli esimestel nädalatel peeti Tallinnas ja Tartus järjekordne jaapani animatsiooni filmifestival ehk JAFF. Väikesest asjaarmastajatele mõeldud nišiüritusest on nüüdseks välja kasvanud arvestatava suurusega ja juba nelja kino hõlmav festival. Huvi jaapani animatsiooni vastu ei ole meil enam üksikute friikide pärusmaa, kuigi võrdluses kas või lähemate naaberriikidega on Eestis veel pikk tee minna. Populaarsus igal juhul tõuseb: seda tõestab fakt, et osale linastustest said pileti vaid kõige…
-
Kui poliitikas leiab veidraid voodipartnereid, siis muusika ja film on pealtnäha ideaalselt sobivad ja teineteist täiendavad kaaslased. Muusikafilm ühendab endas kaks kõige kaubanduslikumat kunstiliiki, mis on teineteise seltskonda otsinud esimesest helifilmist peale („Jazzlaulja”/„The Jazz Singer”, Alan Crosland, 1927). Paljude arvates kaotas filmikunst heli tulekul paradoksaalselt oma keele: ennekõike eurooplased nagu Rene Clair või vene montaažiteooria koolkond nägid heli tulekus ohtu filmikeele püsimajäämisele. Oma 1929. aasta legendaarses…
-
Joodiku jama
Üks noor mees, kena õilishing Viktor Služkin (Konstantin Habenski) hakkab aspirantuuris jooma ja visatakse ülikoolist välja. Veidi segastel asjaoludel jõuab ta koos naise ja tütrega tagasi oma kunagisse kodulinna Permi. Ta läheb ennast kooli õpetajaks pakkuma ja võetaksegi geograafiaõpetajaks vastu. Mees on õppinud bioloogiat, aga mis seal vahet. Kümnendale klassile, vastikutele teismelistele, on vaja geograafiaõpetajat.
Mees on joodik ja luuser, naine ei salli teda…
-
Nii kõlab James Gray mängufilmi „Immigrant” sisututvustus, vähemalt filmi esimese poole oma. „Immigrant” pakub huvitava vaatemängu, sest on korraga täiuslikult teostatud tänapäevase sõnumiga retrofilm ning pungub vihjetest eelmise sajandi filmi- ja kultuuriloole – ja seda kõike ometi ilma liigse epateerimiseta.
Juba filmi alguskaadrites tervitab kinopublikut Vabadussammas, paraku küll seljaga vaataja poole, ja seljaga ta filmi peategelase poole sisuliselt jääbki. James Gray filmide peategelasteks on seni alati…
-
Filmimaastikku kujundav tsensuur on keeruline sotsiaalsete väärtuste võrgustik, mis jaguneb omakorda kategooriatesse. Lihtsustatult on tegemist lahterdusega: eristatakse kunst roppusest ja vastupidi. Mõistagi muutuvad eetilised väärtused ajas ning ühes sellega muutub ka tsensuur. Siiski on võimalik täheldada läbivaid kitsaskohti loomingulise vabaduse osas. Nendeks on vägivald, seks ja vulgaarne kõnepruuk. Olulist rolli mängib religioosne, poliitiline ning sotsioloogiline taust. Näiteks on Darren Aronofsky „Noa laeva” („Noah”, 2014) ja araabia…
