-
Vanameister Roman Polanski uudisteos „Veenus karusnahas” on nagu minimalismi õppefilm. Kaks näitlejat, üks võttekoht, sündmustik toimumas reaalajas. Ka lähtepunkt on lihtne: üks pealetükkiv poole kohaga „näitlejanna” ilmub pärast tööpäeva teatrisaali ja nõuab lavastajalt, et too teda uue tüki peaosas katsetaks. Lavastaja tõrgub, ent naise kangekaelsus sunnib meest lõpuks murduma ning, asudes ise vastu mängima, mässib ta ennast järjest rohkem sisse näidendi allhoovustesse ja lavapartneri salapärasse. Kõlab…
-
Jacques Demy 1964. aastal valminud „Cherbourgi vihmavarjud” on ilmselt sümboolseim valik Tartu armastusfilmide festivalile „TaRTUff”. Ühelt poolt sellepärast, et tegemist on armastusfilmide kullafondi kuuluva linatööga, teisalt seetõttu, et ka Raekoja platsi purskkaevu ilmestav skulptuur „Suudlevad tudengid” (Mati Karmin ja Tiit Trummal, 1998) kannab samasugust ajastuülest, võib-olla isegi naiivselt mõjuvat sõnumit, usku igikestvasse suhtesse nagu Genevieve ja Guy oma Cherbourgi armuloo alguses. Tõsi, „Suudlevad tudengid” on hoopis…
-
Ma ei arva siiski, et see kattuv arvamus näitab, et minu kunstiteose hindamise peamine kriteerium on kuidagi massidelegi oluline, ent „Alasti halastus” Etioopiast pärit (väidetavalt!) aidsi surevate vanemate maimukeste lapsendamisest hilises keskeas taani paari poolt on üldinimlik (pakkudes äratundmist), ühtlasi äärmuslik (näidates, et teistel on veel hullem) perekonnasaaga, mis pakendatud ladusasse ajakirjanduslikku vormi.
Viha, mida see film minus tekitas, on eelkõige suunatud süsteemi pihta, kus lapsendamisagentuurid teenivad…
-
Baltasar Kormákur on teinud filmi töötust, kes armub Hispaania lesbisse, väikelinna korruptsioonist, salakaubavedajatest, salaagentidest ja kopsudoonori otsingutest. Tundub aga, et viimasel ajal on ta endale leidnud uue huvivalla, nimelt ellujäämislood. Kormákur on juba lõpetamas oma järgmist filmiprojekti „Everest”, mis räägib 1996. aasta Everesti katastroofist (2015. aastal valmima planeeritud filmis mängivad peaosi Keira Knightley, Jake Gyllenhaal ja Robin Wright – toim), aga enne seda on kinokülastajatel võimalik…
-
Olgu näideteks Joss Whedon, kes läks pärast kultuslikke telesarju „Buffy” („Buffy the Vampire Slayer, 1997–2003) ja „Jaanimardikas” („Firefly”, 2002–2003) Marveli üli-mega-super-suvefilmi „Tasujad” („The Avengers”, 2012) režissööriks; Shakespeare’i lavastajana tuntud Kenneth Branagh, kes sai ohjad oma kätte sama stuudio koomiksifilmi „Thor” (2011) ekraniseeringul; või tänavusuvise koletisfilmi „Godzilla” autor Gareth Edwards, kes enne seda, kui talle iidse dinosauruse elluäratamiseks 160 miljonit dollarit anti, oli teinud ainult oma magamistoa…
-
„Miles Davis” on teataval määral müütiline suurus, sõltumata sellest, kas tema trompeti hääl sinu kõrvus kajab või mitte.
Hasso Krull
Hüvasti ja tere taas, nagu ikka.
Roger Zelazny
1.
Jim Jarmusch on alati oma filmides asju jälginud “teise” vaatepunktist. Talle meeldib end asetatada erinevuste ja vastuolude kohtumispaika, piiride vahele, andes nõnda mõista, et tegelikult on siin ilmas kogu see krempel omavahel väikestviisi seotud. Me ise olemegi tegelikult see “teine” ning see…
-
„Maidan” ei ole selline dokfilm, mis hõlmab intervjuusid rääkivate peadega ja arhiivimaterjale. Selle asemel et heita valgust protestide tagamaadele, mis algasid pärast venemeelse presidendi Viktor Janukovõtši kohalt lahkumist, kui ta keeldus alla kirjutamast koostöölepingule Euroopa Liiduga, võetakse siin filmis üles revolutsiooni elektriliselt laetud rütm: kombatavad meeleolumuutused siis, kui inimeste ühisest energiast saab aktiivne ja jõuline vastuhakk, ja siis, kui riik sellele vastab. Poleks paremat inimest sellise…
-
Austria kirjanik Robert Musil tutvustab „Omadusteta mehes”1 kangelast Ulrichit, kes teeb kolm katset saada silmapaistvaks inimeseks. Kõigepealt sõjaväes, seejärel inseneri asjalikul tööpõllul, viimaks aga teaduses, täpsemalt matemaatikas. Ilma et oleks põhjust rääkida otsesest ebaedust, deformeerub või hajub iga eesmärk protsessi käigus vältimatult ning Ulrich leiabki end „omadusteta” faasis, motivatsioonikõrbes ja püsitõe vaakumis. Loomulikult pole probleem tema isikus, vaid maailma ehituses, või veelgi enam – märgisüsteemide võrgustikus,…
-
Eesti elutruu dokumentaalse telefilmi lõi 1960ndatel aastatel trio, kus töötasid koos režissöör Virve Koppel, operaator Mati Põldre ja reporter Rein Karemäe („Reportaaž telefoniraamatu järgi” (1966), „Meestele” (1967), „Mina ise” (1969) jpt.
Lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi füüsika erialal (1957), läks ta juba praktiseerinud suhtlemisandeka Eesti Raadio reporterina (1958–1961) kujundama alles vormuvat Eesti Televisiooni (1961–1976). Sealt valiti ta Eesti Kinoliidu vastutavaks sekretäriks (1976–1986), kelle korraldada oli liidu tegevus ja…
-
Niisiis postmodernne skepsis ning umbusk nõndanimetatud suurte narratiivide ja igaveste tõdede vastu. Kui meie praegune peaminister Taavi Rõivas seob säärase narratiivi eituse kummaliselt paulusliku lootusega, siis ameerika filmiloojad Coenid on juba kolmkümmend aastat ammutanud narratiivi ahervaremel kuhjuvast absurdipudemete lasust irooniat, traagikat ja koomikat – enamasti kõiki kolme korraga ja säärasel viisil, et kogumulje nende filmidest jääb viidete ja allikate ohtrusest olenemata ootamatu, leidlik ja veenev. Vennaksed…
