$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: vertical
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

$menuu_nimi: Ulemine_paremal
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

Asi ei ole roosis, vaid raamis

Riin Kübarsepp
Vaatamisi 560
2 minutit

Asi ei ole roosis, vaid raamis

Laurentsiuse näitus „F(r)ame” Draakonis kuni 7. V. 

Laurentsius sündis III sajandil Hispaania linnas  Huescas. Ta õppis Saragossas, kus kohtus paavst Sixtus II-ga, kellele jättis nii sügava mulje, et paavst võttis noormehe endaga Rooma kaasa. Pühak Laurentsius on XXI sajandil Eestis uuesti sündinud. 

Kunstnik Laurentsius (Lauri Sillak) töötab peamiselt raamides. Seda nii otseselt kui ka kontseptuaalses võtmes. Glamuursed raamid, mis kätkevad, au ja kuulsust, peidavad  endas midagi sügavamat. Üks nüanss on ohjeldamatu „iluism”, kus peamiseks osutub tehnika, mille alged jäävad vaatajale sihipäraselt saladuseks. 

Laurentsius on Laurentsius, kuid tekib küsimus, millal tuleb oma „raamist” välja tõeline Lauri Sillak. Võib-olla selles peitubki  väljapaneku võti. Ei tasu ennast killustada ja hüpelda ühelt rajalt teisele, Laurentsius on sellekohane hea näide. Autori pikaajaline koostöö Anna Daniela Saalistega peegeldub selgelt ka antud näitusel, see on tagasivaade kunstniku eilsesse päeva. 

Iga nüanss nii era- kui kunstielus jätab alati oma jälje: kokkuvõttes muutub tähtsamaks see väike roos, mis on peidetud süngetesse gootilikesse raamidesse, mida ääristavad väikesed mustad inglid. Filigraanne vormistus raamide sees on igal juhul paras pähkel juveliiridele ja ehtekunstnikele, sest on raske aduda, kuidas selline efekt on saavutatud. Laurentsius on olnud alati kontseptualist, kuigi see tema tööde kaudu alati vaatajani ei jõua. Pildikirjast tuleb leida õige kood.       

Ka teine tandem Tommy & Laurentsius ehk siis koostöö Toomas Tõnissooga on samamoodi läbi nagu ühistegevus Anna Daniela Saalistega. Alles on jäänud üksainus väike pisar ehk roos mustas raamis. On see varjatud lein või lihtsalt möödunud aegade meenutus. Võib öelda, et tema teosed seeriast „Saku tapeedid” (1996) on võtnud uue vormi. Need maalid ei ole lillelõhnalised, õis tuleb sealt ise leida.         

Laurentsius on oma idedentiteedi järjekindel otsija, mis on tema kaubamärk ja pluss, millega ta publikult ligi tõmbab. Mõni aasta tagasi asendas kunstnik roosikujundi  president Ilvese näoga. Kas see oli pööre? Laurentsiuse tööde puhul kehtib Juri Lotmanist lähtuv arusaam kunstilise teksti struktuurist ning mitmeplaanilisusest, mis on strateegiliselt omamoodi kodeeritud. Pisidetailidest on tekitatud killustatud tervik. Näituse pealkiri „F(r)ame” kergitab küsimuse, kas kunstnik otsib raami või kuulsust? See väljapanek on üles ehitatud täiusliku kompositsioonina, just nagu sürrealistlikul  pulmapeol: torti ei jätku, kuigi seda on liiga palju. Üleküllastatud baroklik dekadents on Laurentsiusele olnud tükk aega omane. Eesti Kunstimuuseumi maaliosakond on siiani hädas Tommy & Laurentsiuse assamblaažide säilitamisega. Loodetavasti peavad massiivsetesse raamidesse kammitsetud lilled Laurentsiuse töödes kauem vastu. Laurentsisuse tööd on teostatud segatehnikas: pole materjale, mida ta poleks kasutanud.  Nõnda jätkub tulevastele restauraatoritele pidevalt tööd.   

Laurentsiuse teosed on alati olnud ka heroilised – need on suunatud minevikku. Nendes on lausa müstilist religioossust. Üks asi on tema tööde kaubanduslikkus, teine emotsionaalne katarsis; olen kindel, et igaüks  neid teoseid oma magamistuppa üles ei riputa. Loota jääb vaid kunstikollektsionääridele, kelle salakambreid need taiesed hakkavad kaunistama.   

Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu’  maitsehierarhia mudeleid on kritiseeritud liigse eliidikesksuse tõttu. Ta on loonud metodoloogilise raamistiku sellistele mõistetele nagu kultuur, sümboolne kapital ning sümboolne vägivald. Ka Laurentsius töötab samas raamistikus. 

     

Sirp