V Artishoki biennaal NO99 kammersaalis 6.−15. X.

Kuraator Evelyn Raudsepp, kunstnikud Eike Eplik, Flo Kasearu, Andres Lõo, Sven Parker, Kristel Saan, Elis Saareväli, Sten Saarits, Skatka, Taavi Suisalu ja Sigrid Viir ning kriitikud Liisi Aibel, Marika Agu, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.

Igal õhtul kell 17 avatakse uus kunstiteos. www.artishokbiennale.org

Artishoki biennaal on eksperimentaalne näituseformaat, mille kutsus 2008. aastal ellu kunsti ja kriitika liikumine Artishok. Selle tingis vaakum Eesti 2000ndate kunstikriitikas – eriti põlvkondlikus noore kunsti kriitikas –, aga ka soov kunstimaailma automatistlikke protseduure korrakski üle vaadata ja sümboolse kapitali klastreid pisut lahti harutada. Kümme (noort) kunstnikku, kümme (noort) kriitikut ja kümme ärksust eeldavat näitusepäeva igal hommikul eksponeeritava uue, ühest teosest ja kümnest arvustusest koosneva näitusekomplektiga. Eesmärk oli luua korraks ideaalse kunstimaailma kangastus, kus selle komponendid oleksid esindatud oma parimal kujul: kunstnikud, kes ei pelga kriitikatuld; mitmesuguseid maitse-eelistusi ja maailmavaateid kandvad kriitikud; ajastutundlik, ent kunstnike ja kriitikute töösse mitte liigselt sekkuv kuraator, ja publik, kes ei karda nõudlikku näitusekogemust.

Esimene AB toimus Tallinna Linnagaleriis 2008. aastal, kuraatorid olid Maarin Mürk ja Margus Tamm. 2010. aastal võõrustas ABd Tartu Kunstimaja ja kureeris Kati Ilves. 2012. aastal naasis AB Tallinna ja see toimus Liisa Kaljula kureerimisel Eesti kaasaegse kunsti muuseumis. AB 2014 puhul, mis toimus Riias, võib öelda, et ABst kui Eesti-kesksest projektist oli saanud Liivimaad taasühendav sündmus. Seda kureerisid Indrek Grigor ning Šelda Puķīte. AB 2016 kombib riigipiiride asemel aga kunsti- ja teatrivälja ühendusi NO99s, kuraator on Evelyn Raudsepp.

Miks biennaal? Esimesel aastal kandiski kogu asi pealkirja „Artishoki aastanäitus“, kuid ruttu sai selgeks, et igal aastal seda korraldada ei jõua. Ning mida tähendab suurnäitus, mis toimub iga kahe aasta tagant? Loomulikult biennaali.

AB formaadi ja tähenduse üle vestlesid Evelyn Raudsepp (AB 2016 kuraator), Liisa Kaljula (AB 2012 kuraator, AB 2016 kriitik), Kati Ilves (AB 2010 kuraator; AB 2008 kriitik); Indrek Grigor (koos Šelda Puķītega AB 2014 kuraator, AB 2008, 2010 ja 2012 kriitik); Šelda Puķīte (AB 2014 kuraator koos Indrek Grigoriga, AB 2012 kriitik) ja Margus Tamm (AB 2008 kuraator, AB 2010 kriitik, AB 2014 kunstnik), vestlust juhtis Maarin Mürk (AB 2008 kuraator, AB 2010 kriitik).

Miks võtsite vastu kutse kureerida Artishoki biennaali? Mis teid selle formaadi juures kuraatorina huvitas?

Evelyn Raudsepp: Mulle väga meeldivad struktuurimängud: mingi karkass on ette antud, mis esmapilgul mõjub piiravana, aga loob hoopis teistsuguseid võimalusi.

Kati Ilves: Ausalt öeldes ei olnud mul siis midagi muud teha ja see oli ka äge asi. Valida ise välja kümme kunstnikku ja kümme kirjutajat, et siis koos midagi uut välja mõelda ning näituseks lavastada – see mõte oli tohutult põnev ja eksperimentaalne. Võib-olla see ongi midagi, mida on üks kord elus hea teha.

Raudsepp: Ma olen vist samas punktis praegu, see on mu esimene näitus ja ongi nii, et põhimõtteliselt tõmbad ennast ribadeks. Veel olen nõus iga idee puhul, mis tundub väärt teostamist, endast kõik andma, end mitte säästma ja kunagi hiljem oled siis targem ning kogenum, mida enam mitte teha.

Liisa Kaljula: Võib-olla AB formaat tõesti ongi noore kuraatori formaat, mina sukeldusin samasuguse ennastunustava fanatismiga. Tegelikult on see formaat kuraatori suhtes hästi nõudlik. Mind huvitas toona väga ka kunstikriitika pool, kuna kriitikakriis oli aktuaalne teema, ning tahtsin midagi ka selle heaks teha.

Indrek Grigor: 2011. aastal, kui Liisa Kaljula biennaali eeltöödega algust tegi, laiutasin ühel Artishoki toimkonna koosolekul lõugu, et mina kureerin järgmise biennaali Riias. Paraku oli see ärplev lubadus kolleegidel ka veel kaks aastat hiljem meeles. Lätlasest kuraatori Šelda Puķīte kaasamine oli sisuliselt loogiline tegu.

Kas te enam ei võtaks siis seda pakkumist vastu? Mulle tundub, et mina võiksin seda küll uuesti kureerida.

Ilves: Sinul olekski uuesti tehes teine perspektiiv, kuna teie mõtlesite selle formaadi välja ja tegite esimese versiooni, see oleks oma mõtte revisjon. Minul sellist sidet selle formaadiga ei ole, nii et ma ei näe sellel mõtet.

Kaljula: Mina ei välistaks. Oletame, et Artishoki biennaal jääb ellu ja sellest saab pikaajaline traditsioon, üks festivali mõõtu kunstisündmus Eestis. Eks see jõuab ringiga tagasi ka nende inimeste juurde, kes on seda juba teinud. Me oleme kõik seda küll juba kuidagi väänanud, kuid teist korda tehes püüaks ehk veel eksperimentaalsem olla.

Margus Tamm: Enamik meist on sellel biennaalil osalenud vähemalt kahes rollis, nii et võimalikke tasandeid, mille kaudu end siduda, on mitu.

Ilves: Kirjutajana naasmine tundub mulle isegi põnevam kui kuraatorina. Mul pole tükk aega olnud põhjust ega ka aega sundida end kriitikat kirjutama, selline intensiivkriitika periood tundub väga ahvatlev.

Grigor: Ära iial ütle iial, kuid sellegipoolest ütlen, et kui vähegi õnnestub, siis ei kureeri ma üldse mitte midagi. Biennaalil on selles traumas kahtlemata oma roll.

Šelda Puķīte: Biennaali formaat on piisavalt atraktiivne. Ausalt, ma ei ole kindel, võib-olla kunagi tõesti.

Mida see formaat annab kunstnikule ja mida kriitikule? Selle käivitamise ajal huvitas mind uute tööde ja kriitika produtseerimine. Siis oli väike produktsiooni- ja tagasisidetoetus noorematele kunstnikele oluline. Minu meelest on see projekt alati olnud kunstnikke paitav ja kriitikuid torkiv.

Tamm: Kunstniku roll oli neist kolmest tõesti kõige lihtsam ja võib-olla on seetõttu ka kõige vähem meelde jäänud. Kirjutamine oli tunduvalt intensiivsem ettevõtmine, sul ei ole tavaliselt autorivabadust, et kirjutad, millest tahad ja millal tahad.

Aga kas need tagasisidena tulnud kümme teksti andsid sulle kunstnikuna midagi?

Tamm: Võib-olla päris noorele kunstnikule on selline selgitav-hindav kriitika tähtsam, mina nautisin eelkõige mängu ilu. Heal juhul tekkis kirjutajaga mingi kooskõla, kuidas tema on oma tekstiga sinu asjast edasi liikunud. Või on kriitik kirjutanud mõnest, talle olulisest lähtepunktist, millel sinu tööga pole mingit pistmist, aga teinud seda nii hästi, et võtad selle tõlgenduse omaks.

Puķīte: Kuigi usun, et Margus Tammel on õigus, et kunstniku roll on kõige igavam, tundub mulle, et kunstnikud käsitavad biennaali traditsioonilise näitusena ega ürita formaadi pakutavat ära kasutada.

Kaljula: Mina naasen seekord kirjutajana ja aeg-ajalt tuleb minu kabinetti kolleeg Eha Komissarov, kes tahab arutada biennaaliasju. Ükskord me arutasime, et mida see kunstnikule annab: Eha meenutas Jaanus Samma sõnu, et nüüd, mil tal on rahvusvahelise kunstielu konkurentsitihe kogemus, oskab ta Artishoki biennaali juba professionaalse tagasiside vormina hinnata.

Grigor: Ma vist ei pea ütlema rohkem, kui et kriitika on eneseküllane monoloog, mille esitamist ma väga naudin.

Ilves: Kriitik peab protsessi sees olles ikka väga pingutama, et oleks midagi öelda – kui kirjutada üks tekst poolaastas, siis saab sinna sisse kirjutada asju, mis on nii või naa peas, aga kui produtseerid korraga kümme teksti, siis kirjutadki ennast tühjaks. Mõte saab otsa, materjal saab osta, aga see ongi väga huvitav moment – töö on ju ometi uus ning pead suutma sõnastada näiteks kolm väga olulist lauset iga töö kohta, mitte mässima neid olemasolevate mõtete sisse.

See on päris huvitav mõte, et AB on otsekui kriitiku puhastustuli: kõik naljad on juba ära tehtud, aga ikka on veel vaja mitu teksti kirjutada.

Tamm: Kriitik saab endast ja oma subjektiivsusest selle protsessi käigus kindlasti teadlikumaks. Enda puhul märkasin kõiki neid otsuseid, mida tegelikult alati teen: kui olen kirjutanud väga sapise teksti, siis järgmise teksti tooni hoian kuidagi alateadlikult sõbralikumana, muidu tunneksin end väga halva inimesena, kes muudkui viriseb. Nii et kriitiku valiku juhuslikkus tuleb kindlasti ilmsiks.

Raudsepp: Minu biennaal nüüd muidugi ei paita ei kunstnikku ega kriitikut. Teatrikontekst annab võimaluse ja natuke ka kohustuse ruumi arvestada, nii et mitu kunstnikku loovad ikkagi terve näituse, mitte ei eksponeeri ainult ühte teost. Selles mõttes on see karm ruum. See annab aga ka võimaluse formaati vahetada, proovida midagi, mida pole kunagi julgenud teha, näiteks miks mitte proovida performance’it. Teatri- ja kunstikriitikute puhul on huvitav ka teistsugune lähenemine: teatrikriitikutel on väga raske pooliku töö pealt kirjutada, et kuidas sa kirjutad prooviprotsessist. Ta ei taha kuulda kunstniku selgitusi, näha kunstnikku, vaid tööd ennast. Kunstikriitikud on ehk vähem või rohkem sellega kokku puutunud: näiteks kui näitusekataloog peab olema avamiseks valmis, siis pead samuti teose­kavandite pealt tekstid kirjutama. Seekord proovime esimest korda teha maksimaalselt nii-öelda ettenäitamisi, kus kunstnikud panevad oma teose lõppvariandile ligilähedase proovitöö ainult kriitikutele vaatamiseks üles.

Kuidas teie mõõdate oma biennaali õnnestumist? Mis teil hästi läks?

Raudsepp: Mind huvitab, et tuleks publikut, just teatripublikut. Et valdkonnad kohtuksid.

Kaljula: Mul oli hea meel, et sain teha EKKMis, mis on keeruline ruum, aga kaasaegse kunsti aspektist Tallinnas kõige põnevam koht, mis on suutnud kooskäimiskohana toimima hakata. Ja et see ei olnud üks galerii, vaid terve maja. Uus asi oli ka see, et tegime kakskeelselt, mis oli tohutu lisatöö, ja ma pole kindel, kas sellel oli oktoobrikuises Tallinnas mõtet …

Sinul tuli välja ju ka esimene trükitud kataloog. Minu meelest oli näiteks Kati Ilvese biennaali üks tugevus, et see oli publikumagnet, tõmmates iga päev vestluse ajaks saali täis. Meie tegime üsna tühja biennaali – vaid oma sotsiaalse kapitali pealt õnnestus kedagi kohale meelitada.

Tamm: Esimesel korral tuldi seda pigem vaatama kui näitust. Ma ei saanud tükk aega aru, kuidas inimesed ei saa sellele formaadile pihta. Tundub, et võttis aega, et geomeetriline ilu, mis sealt välja paistis, kohale jõuaks. Õnnestumise kriteerium on muidugi see, kui kaua kuubikuline formaat vastu peab.

Grigor: Me Šeldaga kureerisime ilmselt väikseima publikuosalusega biennaali. Ent olen veendunud, et meil õnnestus väga hea Eesti-Läti näitus kokku panna.

Minu meelest üks õnnestumise kriteerium on ka, kui paljud teosed lähevad hiljem ringlusesse. Kui paljud kunstnikud esitavad teosed, mis kasvavad hiljem nende järgmisteks näitusteks või kui palju teoseid hiljem ära ostetakse. Ja et kunstnikud saaksid kaks-kolm teksti, mida on hea kasutada, kui neil on vaja oma loomingu kohta midagi tutvustavat öelda.

Raudsepp: Ilmselt enamik tänavuse biennaali töid ei pruugi hiljem kasutatavad olla: need on kas kohaspetsiifilised või lihtsalt müüdamatud, protsessipõhised. Sellest olulisemad on ehk sotsiaalsed protsessid, mis järgnevad, diskussiooniplatvorm, mis tekib näiteks kunsti- ja teatrivaldkonna vahel.

Võib-olla on see üks arenguperspektiiv: üks on see melu, mis tekib väljal, aga teine pool on osalejate suhtlus, mis annab võimaluse kahekümnel inimesel omavahel (paremini) tuttavaks saada ning asju arutada. Võib-olla tuleks seda teadlikumalt edasi arendada. Meie eeldasime, et kriitikud-kunstnikud suhtlevad ise edasi, aga nad väga ei kippunud seda tegema.

Mis teil enda arvates viltu läks? Esimese biennaali puhul oli oluline, et see sai üle elatud, et tekkisid mõned head teosed ja tekstid, aga see äratas ikkagi väga vähe tähelepanu, jäi selliseks nišiasjaks.

Ilves: Minul ei tulnud kataloog välja, asi vajus lihtsalt ära. Tagantjärele võib ka mõne kunstniku puhul öelda, et praegu ma sellist valikut enam ei teeks, võib-olla oleksin võinud investeerida teistesse kunstnikesse.

Kaljula: Minul oli see vähese kogemusega kuraatori probleem, et ma ei osanud ennast kui ressurssi hinnata, tõmbasin end liiga rihmaks. Meeldiv oli, et AB kaudu leidsid mõned inimesed endale praegusaegse kunsti kui valdkonna.

Puķīte: Mulle tundub, et AB kureerimist ei tohiks anda noortele kuraatoritele, sest see võib kureerimisest eemale peletada väga võimekaid noori.

Kas teie meelest on AB-l aegumistähtaeg? Kas biennaal kannab endas ajavaimu, mis on ühel hetkel passé? Praegu mulle tundub, et Artishok oligi ajastu nähtus ning nüüd on paus, me ei ole võtnud ette hüpet praegusesse aega.

Ilves: Artishok ise oli küll mingil perioodil kunstivälja defineerija, aga ma ei tea, kui palju biennaali selle blogi ja algusega seostatakse. Võib-olla palju vähem, kui endale tundub. Näituseformaat on ikkagi sõltumatu, seda saab edasi teha. Mulle tundub see, mida Evelyn Raudsepp teeb, hästi huvitav ja ei ole tunnet, et „jälle see Artishoki biennaal“.

Raudsepp: Mingite ressursside poolest on seekordne AB vist kõige luksuslikum. Siit edasi võiks aga seda formaati painutada. Ma ei tea, kas sellise luksusastmega on vaja edasi minna.

Aga mis on see printsiip, mida ei tohiks muuta?

Raudsepp: Uus teos ja seda saatvad uued tekstid. Et biennaali ajal avatakse iga päev uus näitus, on kõige ressursirikkam – äkki saaks seda kuidagi muuta?

Kaljula: Mulle tundub biennaali algusaegade ja praeguse kõige suurema erinevusena, et tookord oli kunstiväljal kollektiivse entusiasmi aeg, kui paljusid asju tehti põlve otsas, aga suure energiaga. Praegu on hoopis professionaalsemad ja institutsionaalsemad ajad ja paljudele tegevustele oma struktuurid. Kindlasti on AB-l ka praegu murrang: kas liikuda suurema institutsionaliseerumise suunas või jääda tooreks ja eksperimentaalseks.

Raudsepp: Tuleks minna institutsionaliseerumisele vastupidises suunas. Ma ei kujuta ette, et oleksin need mõtted kuskil mujal kui AB kontekstis saanud realiseerida.

Tamm: Mulle küll ei tundu, et õhinapõhist tegevust praegu nii palju vähem on. Võib-olla ise oleme kõik rohkem institutsionaliseerunud ja näeme maailma läbi selle prisma. Mulle tuleb lähiaastatest terve hulk algatusi meelde: Rundumi showcase, aknanäitus, galerii Mihhail, virtuaalnäitused …

Raudsepp: Väga paljud minu eakaaslased või nooremad liiguvad praegu siiski kohe professionaalsuse poole, ei ole palju õhinapõhiseid tegelasi, kes otsiksid alternatiivi, sest on olnud võimalik minna kohe vastutusrikkale institutsionaalsele ametikohale.

Kuidas teile tundub AB positsioon, kas sellest on kujunenud oluline sündmus või on see pigem nišiasi (kui jätta kõrvale mõte, et kogu kaasaegne kunst on nišš)? Mulle tundub, et kuna ei ole täielikku kindlust, et see järgmisel korral jälle toimub, siis on see ikka pigem nišivärk.

Raudsepp: Professionaalsel väljal on see ikkagi kvaliteedimärk. Minul kui tundmatul kuraatoril oli lihtne kõik kunstnikud selle kaubamärgiga nõusse saada. Kui võrrelda seda „NU Performance’i“ festivaliga, mis nüüd toimub kuuendat korda, siis on ka see professionaalse ringkonna seas tuntud, aga laiema publiku sekka pole need festivalid jõudnud.

Mida on teie meelest vaja, et AB ellu jääks ja võib-olla ka areneks? Ning kuhu areneks?

Ilves: Uusi inimesi. See oleks huvitav, kui järgmist biennaali teeks keegi, keda me veel ei tunne ning valdav osa osalejatest oleksid ka noored või kusagilt mujalt. Inimesed, kes seda teevad, defineerivad selle.

Tamm: Oleme jõudnud selleni, et kusagil on „noored inimesed“.

Kaljula: AB, mis mängib suuresti ka sotsiaalsele melule ning keerutab avamishetke ümber, võiks siinset avamiskultuuri ägedamaks muuta, praegu tundub see ikka väga kramplik.

Tamm: Võib-olla võiks järgmine biennaal olla täielikult hoopis teatri- või tantsukeskne?

Raudsepp: Vabalt võiks olla ka filmi- või arhitektuurikeskne.

Üks variant on ka, et pakkuda seda formaati vabavarana, paralleelselt võiks toimuda mitu biennaali nii Eestis kui ka mujal.

Tamm: Algselt kõige idealistlikum mõte oligi, et klotsid läksid kokku ja meil oli õnnestunud konstrueerida väike ja efektiivne mootor, mida võiks nüüd hakata laiali jagama.

Puķīte: Et biennaal saaks areneda või üldse ellu jääks on sellele kõigepealt vaja korralikku meeskonda. Biennaali korraldamine ühe-kahe ullikese entusiasmil ei ole kindlasti jätkusuutlik. Kui biennaalil on korraldusmeeskond, siis saab hakata rääkima kuraatorieksperimentidest.

Grigor: Idufirma otsib investorit.