Augusti alguses 60. sünnipäeva tähistanud produtsent ja filmilevitaja Artur Veeber peab end ennekõike filmimeheks ning toonitab, et teeb kõike koos abikaasa Tatjanaga.

Teid võib nimetada produtsendiks, filmilevitajaks, festivalide ja kultuuriürituste korraldajaks. Kelleks te ise ennast peate?

Vene keeles on olemas selline sõna nagu киношник ehk filmimees. See mõiste hõlmab filmialase tegevuse kõiki valdkondi, sest meie töö on väga mitmekesine. Tõeline filmimees peab oskama kõike: kui vaja, siis rekvisiite valida, võttegrupile kohvi tuua, aga kui film on valitud festivalile, siis ka punasel vaibal kõndida.

Iga inimene on oma õnne produtsent, sest ta vastutab nii iseenda kui ka oma lähedaste elukvaliteedi eest. Seepärast olen ennekõike muidugi produtsent, nagu me kõik.

Tee elukutseni ei olnud lihtne. Moskvasse VGIKi sain sisse teisel katsel. Aasta aega töötasin Tallinnfilmi dekoratsioonitsehhis ja kroonikastuudios operaatori assistendina. Minu diplomil on kirjas: filmi- ja televisioonitootmise korraldaja. Varem nimetati seda ametit filmidirektoriks, aga juba siis ei kõlanud see kuigi moodsalt. Selle uhke nimetusega me filmimaailma tulimegi, kusjuures väga „lõbusal“ ajal – 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, süsteemi ja kogu valdkonna sügava kriisi ajal.

Mul veel vedas, õnnestus tööle saada filmilevisse, karismaatilise Ahto Vesmese tiiva alla, kellelt ma palju õppisin. Sellest ajast tegelengi selle täiesti mittetulundusliku alaga. Kõik aastad on ellu aidanud jääda huumorimeel ja iroonia. Kui suhtuda kinosse kui ärisse, siis on filmiga tegelemine täiesti ebaotstarbekas, sest sellega ei ole võimalik raha teenida.

Multifilmis „Film, film, film“¹ kõlab lause: „Ameteid on palju, kuid kauneim neist on film. Kes sellesse maailma satub, on igaveseks kadunud.“ See käib meie, tõeliste filmimeeste, omaenda elu loojate kohta.

Teil oli hiljuti ümmargune tähtpäev. Oma 60. sünnipäeva puhul pakkusite Artises filmiklassika programmi Andrei Tarkovski, Ingmar Bergmani, Sergei Paradžanovi ja Miloš Formani filmidega. Miks just need neli režissööri?

Meil on selline reegel, et kui kino külastatavus langeb, pane programmi „Stalker“². See äratab alati huvi. Inimesed tulevad ja mõtlevad filmi tähenduse üle. Filmi võib vaadata eri aegadel ja see pöördub vaataja poole alati mõne uue aktuaalse küljega.

Miks need filmid? Üks mu lemmikfilme on „Lendas üle käopesa“³, sest see on ühiskonna mudel – riik ja kodanik süsteemi raamides. Põhjamaise mentaliteediga Bergman on mulle väga lähedane. Paradžanov on aga visualist ja huvitav oma ebatraditsioonilise lähenemise poolest ümbritseva maailma kujundlikkusele.

Ja meil on välja kujunenud suurepärane uudishimulik publik, kes ei karda süveneda ja püüab mõista keerulist, ent väärtuslikku. Neile lisanduvad vaatajad, kes tulevad konkreetse filmi pärast.

Paradžanovi peale tulevad alati, nagu ma ütlesin, visualistid. Tarkovskit vaatama tuleb noori. Peamiselt eesti noori, mis teeb rõõmu. Venekeelset vaatajat oleme kaotanud katastroofiliselt.

Kas kvaliteetne film on automaatselt meistriteos?

Ei ole. Võib olla väga kvaliteetselt tehtud film, ilus pilt, väga head näitlejatööd, aga tervikutunnet ei teki. Selleks et filmist saaks kunst, on kindlasti vaja režissööri annet. Režissöör peab kõik nii kokku panema, et on ühe hingetõmbega aru saada – vaat see on kunst, see ongi kunst. See on omaette klass.

Viimane film, mis minus sellise tunde tekitas, oli Andrei Zvjagintsevi „Minotauros“⁴. Eestis näitame seda filmi novembris.

Ühes intervjuus rääkisite filmidest, mida võib võrrelda nätsuga, et närid ja unustad. Paljud sellised filmid teenivad tohutuid summasid. Miks?

Hollywoodis planeeritakse siis, kui tahetakse raha teenida, reklaamile väga suured summad – 50 või 40 protsenti tootmiseelarvest. Ja kui nii-öelda „igast triikrauast“ tuleb info, et see film on kõigist parem, siis inimesed lähevad kinno.

Näiteks „Saatan kannab Pradat 2“⁵ on kohutav. Ilusad naised, suurepärased kostüümid, interjöörid, aga kõik on tühi ja stsenaarium väga nõrk. See ongi tehtud teenimise eesmärgil.

Või koomiksifilmid. See on Hollywoodi sundlahendus, sest praegu on katastroofiliselt vähe originaalstsenaariume ja püütakse väljapääsu leida koomiksitest, Marveli või DC kolmanda järgu tegelastest, kui peategelased otsa saavad … Ei saa ju Ämblikmehest kahtekümmend filmi teha. See on arusaadav otsus, produtsendid tahavad lihtsalt raha teenida.

Oskate tuua näite heast filmist, mis ei leidnudki oma publikut?

Omal ajal meeldis mulle film „Ingli süda“⁶ ja mulle meenub, et erilist tunnustust see ei pälvinud.

On filme, millesse on pandud väga palju jõudu, annet ja oskusi, kuid mis on jäänud täiesti märkamatuks. Näiteks Peeter Simmi „Üksik saar“ (2012). See on väga hea mitmekihiline film, mis valmis koostöös lätlaste ja valgevenelastega. Film nägi väga väärikas välja, aga selle olemasolust ei tea peaaegu keegi. Film lasti kinolevisse vaikselt ja selle tagajärjel jäi võttegrupi kangelaslik töö tähelepanuta.

Oleme uhked, et jõudsime „Üksikut saart“ näidata Peeter Simmi retrospektiivis veel enne tema lahkumist. Peeter vaatas siis oma filmi hea meelega uuesti.

Mida peaks vaataja tegema, kui film on hea, aga selle looja inimesena tõstatab tõsiseid küsimusi?

Saate aru, iga inimese kohta võib midagi öelda, on terve rida nimesid, mille ümber on skandaale puhkenud. Nende seas ka meie sõber Kim Ki-duk, kellega saatus meid kokku viis. Me lõpetasime tema viimast filmi ja nüüd töötame koos minu abikaasa Tatjana Mühlbeieriga temast rääkiva dokumentaalfilmi „L’Enfant terrible“ kallal.

Täpsustan, et abikaasaga ei kasuta me sõna „mina“, alati on „meie“, sest töötame tandemina ja teeme kõike koos. Oma tegevust alustasime samuti VGIKis, seal tutvusime, seal abiellusime ja juba 40 aastat täiendame teineteist.

Kui vaadata mõne, ütleme nii, vildaka mainega režissööri tehtud või näitleja osalusega filmi, siis tuleb ise oma valik teha. Vaadata või mitte – see on isiklik otsus, vastutus ja valik. Igal vaatajal on õigus jalgadega hääletada, minna või mitte minna.

Kas filmilevitaja saab kujundada vaataja maitset?

Tõeline levitaja peab publikut kujundama. Pelmeene võib ise teha või poest pakiga osta. Maitseerinevus on suur. Maitsvalt tegemiseks tuleb muidugi kulutada aega ja vaeva. Meie püüame teha maitsvalt.

Kõik meie programmid pakuvad publikule huvi. Korraldame regulaarselt rahvusvähemuste filmikultuuri päevi, suurte režissööride retrospektiive ja programmi „Diivad“. Vaatajad ootavad neid üritusi suure huviga. Üks kolleeg ütles mulle kord, kui tänaval kohtusime: „Nii tore, et kohe on näha, milline programm on teie oma.“

Seepärast on väga hea, et saame oma partnerkinos Artises pakkuda sellist ebatraditsioonilist menüüd. Olen sellele majale väga tänulik, et meile antakse peavarju ja ekraaniaega, mis on väga oluline.

Teie panus Eesti filmi on märkimisväärne kas või sellepärast, et olite „Mandariinide“⁷ idee autor. Kuidas see sündis ja milline oli teie roll?

Aitab „Mandariinide“ mälestustes elamisest, sellest ajast on möödas juba umbes 15 aastat. Ilmselt tasub eellugu ära rääkida, et selle teema juurde enam mitte tagasi tulla.

8. augustil 2008 vaatasid kõik telekast olümpiamängude avatseremooniat. Istusime sõpradega Pirosmani restoranis ja tähistasime minu sünnipäeva. Meeleolu oli õudne, sest avatseremoonia asemel olid teleekraanil kaadrid sõjategevusest Lõuna-Osseetias.

Kodus istusin laua taha ja kirjutasin kaks ja pool lehekülge stsenaariumikavandit. 1990. aastate alguses olin kuulnud, et pärast Abhaasia sõda ägasid mandariinipuusalud rikkaliku saagi raskuse all, kuid keegi ei korjanud neid vilju. Nii sündis lugu inimesest, kes seal elab, Abhaasias olid ju eesti külad. Tema teeb kaste, naaber kasvatab mandariine. Ja kogu aeg muretseb ta selle pärast, et käib sõda, mandariine pole kellelegi korjata, aga kastid on juba valmis. Ja tuleb selline pöördepunkt, kus mandariinikastide asemel hakkab peategelane tegema kirste hukkunutele.

Aasta hiljem leidis Tatjana Zaza Urušadze, kelle kutsusime siia Gruusia filmi päevadele. Möödaminnes andsime talle selle kavandi. Tema töötas sel ajal stsenaariumi „Vaenlased“ kallal, kus oli juba täielikult olemas tšetšeenist palgasõduri ja grusiini liin. Kogu eesti lugu mahtus aga kahele ja poolele leheküljele. Zaza ühendas kiiresti need kaks liini ja kirjutas suurepärase stsenaariumi, mille võis tootmisse anda.

Hakkasime rahastust otsima. Grusiinid reageerisid kiiremini. Raha eraldati ja ma sõitsin esimest korda Gruusiasse. Enne seda polnud ma seal kunagi käinud, minu taotlus oli kirjutatud kaugtööna.

Poisid leidsid võttekoha, imelise koha Gurias. Seal on kaks küngast, jõeke ja väävliallikas. Väga ilus paik. Zaza ootas rohelist tuld.

Seejärel püüdsime mitu aastat Eestis raha saada, lugu mitut erinevat moodi edasi viia, kaasasime Gruusia saatkonna, kohtusime mõjukate inimestega. Saime Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertidelt kõrge hinnangu. Samal ajal ehitati Gruusias dekoratsioone ja saatsime operaator Rein Kotovi lähetusse, et ta võttepaigaga harjuks …

Aga raha meile ikkagi ei antud ja lõpuks anti mõista, et projekti ei rahastata seni, kuni meie selle juurest ei lahku.

Miks?

See küsimus ei ole meile. Saime aru, et Zaza pidi selle filmi iga hinna eest ära tegema. Ta oli juba hakanud Gruusia raha kasutama, tagasiteed polnud. Võtteid oodates jäeti saak tõepoolest paaril aastal korjamata. Istanduse omanikule maksti, et ta saaki ära ei korjaks – igaks juhuks, lootuses, et võtted ikkagi toimuvad ja oleks, mida filmida.

Elus tuleb teha karme otsuseid. Ka iseenda suhtes. Film pidi valmis saama ja see tehti ära. Ivo Felt tegi korraldajana kõik suurepäraselt. Zaza tegi samuti kõik, et võtted toimuksid normaalsetes tingimustes. Teda ei ole enam meiega, olgu muld talle kerge.

Filmi tiitrites oleme Tatjanaga märgitud arendusprodutsentide, kaasprodutsentide ja algidee autoritena.

Stsenaariumitaotlust kirjutades mõtlesin Lembit Ulfsakile. Ta oli mu isa, skulptor Renaldo Veeberi sõber, nad tegelesid koos kulturismiga. Lembit unistas kogu elu Meryl Streepi nägemisest ja nägigi teda Ameerikas Kuldgloobustel. Unistused täituvad.

Võtete algusest saime teada ajalehtedest. Oscari kandidaadiks esitamisest samuti juhuslikult.

Mida on vaja, et Oscar Eestisse tuua? Vahel näis, et oldi sellele väga lähedal.

Oscar ei ole omaette eesmärk. Viimastel aastatel tekitab lühinimekirja valik vahel lausa hämmastust. Seepärast on minu meelest vale hakata filmi tegema mõttega, et saad Oscari. Tuleb teha hea film.

Eesti ühiskond pole religioosne, meie juured on paganluses. Maailmas hinnatakse aga siiani kristlikku maailmatunnetust. „Mandariinides“ on see olemas: peategelane on puusepp, üksi, poeg on ohver. Vormub kristlusele ja inimese mõistmisele lähedane lugu.

Meil jääb sellest kahjuks puudu. Millegipärast armastatakse teha sündmusepõhiseid, reportaažilikke filme. Või minnakse sügavale arthouse’i. Kuigi viimasel ajal jääb ka selliseid filme vähemaks, sest vanad meistrid kas lahkuvad elust või tõmbuvad tegevusest tagasi, noored on aga juba teistsugused. Filmimise puhul on väga oluline ka paus – aeg, mil mõnda aega filmi ei tee.

Mida ikkagi järgmistelt Oscaritelt oodata?

Kõik hakkavad võitlema Nolani „Odüsseiaga“.⁸ Film on erakordne ja tähelepanu väärt. Eriti see, kuidas autoril on õnnestunud eemalduda eepose vormist, mis iseenesest tekitab reaktsiooni: „No see tuleb tüütu.“ Aga ei tulnud, film on väga väärikas. Kõik teised jäävad minu arvates statistideks.

Parim rahvusvaheline film tuleb aga mingi täiesti juhuslik valik.

Korraldate ka Aasia kinole ja noorte subkultuuridele pühendatud festivale JAFF ja J-Tsoon. Kust selline huvi Aasia vastu?

Meie pere on üldse idaga tihedalt seotud. Asi on selles, et tahame alati oma lastele midagi head teha. Omal ajal vaatas poeg televiisorist Jaapani multifilme „Pokémon“ ja „Digimon“. Ühest küljest oli see kõik huvitav, teisalt ärritas meid, sest Jaapani animatsioon ei koosne ju ainult nendest kollikestest. On teisi filme ja režissööre, kes väärivad tähelepanu. Tollal, rohkem kui kakskümmend aastat tagasi tahtsin lihtsalt näidata tõelist Jaapani animatsiooni.

Meil õnnestus programm kokku panna ja esimesed festivalid olid väga-väga edukad. Selgus, et olime leidnud oma niši. Tuli palju rahvast, palju lapsi. Olime Jaapani poolele väga tänulikud, et nad toetasid meid nii moraalselt kui ka rahaliselt.

Nende aastatega on koos festivaliga üles kasvanud terve põlvkond. Need, kes tulid kunagi JAFFile väikeste lastena, on nüüd suureks kasvanud. Neil on oma pered ja lapsed ning nad aitavad ise festivale teha.

Selle ajaga on muutunud ka formaat. Praegu on JAFF Aasia filmikultuuri festival. Selle raames korraldame Aasia ja noorte subkultuuride festivali ja väga populaarseks saanud J-Tsooni. Need kaks sobituvad üsna loomulikult kokku. Põhiosa moodustavad muidugi animefännid ja cosplayer’id. Cosplay on minu arvates juba saanud teatri- ja näitlejakunsti osaks. Ma ütlen alati lugupidavalt „cosplay-artistid“, sest nad teevad väga palju selleks, et nende esinemine oleks unustamatu ja festivalil osalemine huvitav.

Näiteks K-pop on täiesti hämmastav nähtus. Minu arvates võib-olla natuke ülehinnatud, aga see ei tähenda, et mul oleks õigus. Mina olen 60, aga 15aastasele võib paista, et elu eesmärk ongi kuulata seda muusikat ja õppida korea keelt. Ma arvan, et see on suurepärane.

JAFFi formaat on muutunud ka seepärast, et varem saime hankida filme, mida siin mujal ei näidatud. See oli meie nišš. Praegu on kõik teisiti ja igaüks võib avada voogedastusplatvormi ning seal on animet väga palju.

Lisaks on filmide näitamisõiguste ostmine märksa kallim. Meil oli viimase festivaliga esimest korda üle paljude aastate olukord, kus me ei saanud Tallinnalt toetust. Konkurents on suur ja ilma toetuseta on väga raske. Seepärast mõtleme JAFFi lõpetamisele.

Lõplikku otsust te veel teinud ei ole?

Veel ei ole, aga kaldume selle poole, et võib-olla on 20 aastast juba küll.

Aga J-Tsoon kevadel toimub?

Jah. Meie põlvkond ja vanemad, kes maailma juhivad, on loonud noortele elamiseks ja hakkamasaamiseks üsna keerulised tingimused. See, et tõmbutakse endasse, istutakse internetis, riietutakse meie arvates „ei tea, kuidas“, räägib tegelikkusest põgenemise püüust, sest lastel ei ole piisavalt eneseteostusvõimalusi.

Nii ei saa, et meie ütleme: teeme laagri, hakkame mangat joonistama ja korea keelt õppima. Nad peavad selle ise valima. Siis saavad nad sellest täieliku kaifi. J-Tsoonil mõni tantsib, mängib, laulab karaoket või osaleb rollimängudes – seda kõike on tohutult palju ja korraldada on seda väga raske. Minu vanuses läheb see aina keerulisemaks, aga ma ei näe alternatiivi, sest ma pole veel näinud ühtegi inimest, kes kogu seda tohutut töömahtu valitseks.

See on väga suur produtsenditöö. Ka eelarve on suur, aga raha ei saa me kuskilt. Riskime sisuliselt oma pere rahaliste võimalustega.

Seda on raske selgitada, sest kõik ütlevad: siis ära tee. Aga kuidas elada, kui ei tee? Midagi peab ju tegema. Me ei saa äkki kõike lõpetada ja turule kimchi’t müüma minna.

Mida te lõpetuseks vaadata soovitate?

Ma olen alati valmis soovitama „Lendas üle käopesa“. Ja mulle meeldib ilus, sisukas filmikunst, näiteks vaataksin uuesti Formani „Amadeust“ (1984). Väga mitmekihiline lugu, mida võib vaadelda eri külgedest, lõputult vaielda ja püüda mõista „kes on geenius?“. Mozart on geenius, aga käitumise poolest täiesti poisike. Geniaalsus ja anne võivad esineda täiesti igasuguses vormis.

Lõputult võib uuesti vaadata Kim Ki-duki filmi „Kevad, suvi, sügis, talv … ja taas kevad“⁹.

Mulle on väga lähedane ka Jaapani filmikunst. Me kasvasime üles koos Kurosawa filmidega, olime Kurosawast vaimustuses. Siis aga selgus, et on veel sügavamaid režissööre, näiteks Yasujirō Ozu. Ta oskas väikeses toas filmida puudutavaid lugusid, kõik tegelased oleksid justkui isiklikud tuttavad.