2000. aastate väikelinn, nätsupakid, Edelaraudtee ja „Jalgpall on parem kui seks“. Punastest tellistest postmodernistlik poehoone, mille asemel on nüüd ehk Coop. Tselluloositehase korsten, mis tossab tänaseni. On aasta 2025, viibin sõbraga kinosaalis. Apollos. „Päris punk tegelikult,“ teen nalja. Et pole Artis või vana hea Sõprus. Saal on tühjapoolne, reklaamid tõmbavad meid käima. „Mäletad, kunagi olid teisipäeviti ETVs väärtfilmid? Või ootasid sarja ühel kindlal kellaajal ja päeval.“

Nostalgiline ja isiklik tagasivaade. „Fränki“ stsenarist ja režissöör on Tõnis Pill, kaasstsenarist Laura Raud. Filmi tegemine võttis aega peaaegu seitse aastat. Kandvaid rolle täidab väikelinnas kuulsate näitlejate kõrval poistepunt, kes peab omavahel võimuvõitlust, juuakse, nuusutatakse liimi ja kasvatakse suvega jupp maad pikemaks. Mõni saab täiskasvanumaks kui täiskasvanud ise, eriti joonistub see välja peategelase Pauli (Derek Leheste vapustav rollisooritus, meenus Ewan McGregor „Trainspottingus“¹) suhetes vanemate inimeste ja ema Janega (habras ja lummav Katariina Tamm). Ei kujuta ette, kuidas see kõik võtteplatsil toimis. Tulemus on igatahes väga hea.

Tegevus toimub, nagu öeldud, 2000. aastate keskel ühes Eesti väikelinnas. Pereisad on maniakaalsed, emad alkoholilembesed, lapsed lähevad katki. Jane toob Pauli oma venna Aivari (Märt Pius) juurde, kuna pealinnas on vaja poja vägivaldse isaga asju klaarida. On veel krooni­aeg, Smilersi hitid näitavad, et oled in ja oma kambastaatus kehtestatakse vägitükkidega, mis ületavad kõvasti lapsemängude piire. Omaette müsteerium on Saša (Oskar Seeman) ehk poiste antud kiusliku hüüdnimega Fränk („Frankenstein“), kelle võrdkujuks võiksid kirjandusloost olla kõiksugu klounid, sandid, pidalitõbised, lombakad ja pimedad. Ehk siis need, kes on mängust (küll mitte vabatahtlikult) välja astunud, ent kuulutavad teistmoodi tõde ja vabadust. Kogukonna hing näib olevat politseinik Katja (Jekaterina Linnamäe), kes suudab ka kõige kriitilisemates olukordades kaineks, s.t inimlikuks, jääda.

Paigalseisja õhtulaul. Väikelinn, mis astub dramaatilisse dialoogi, kui mitte konflikti, on kaadrisse võetud nostalgiahõngulise ja mahedalt optimistlikuna. Samas: film pole päriselu, filmis ongi kõik värvilisem ja seda on ilus vaadata. Eks teenib ju film meediumina publiku huve ja nii mastaapse ettevõtmise puhul tuleks vaatajate soovidega arvestada (happy end, melodraamatilisus, äratuntavad karakterid). Mis ei välista võimalust teha kõike risti vastupidi. „Fränk“ liigitub publiku heakskiidu otsijaks. Koloriidilt (operaator Peter Kollanyi) meenus Kaljo Kiisa lavastatud „Nipernaadi“ (1983, kaamera taga Jüri Sillart), mis peaks vähemalt eesti vaataja tundesagaraid puudutama.

Lisaks mõtlesin ühele soome filmile (või pigem selle tunnetusele, kuna filmi pealkiri on nii peast kui ka Google’ist minema pühitud, ehk oli paar aastat tagasi Jupiteris?). Ka seal oli teemaks ilmajäetus (küll äärelinnas, mitte väikeasulas), pereprobleemid, lähedust igatsevad konfliktsed noored. Soome filmis unustasin, et vaatan filmi, kuid „Fränkis“ on see „ebausutavus“ (vaataja ei unusta, et vaatab filmi) väga kohal. Kas taotluslikult? Nii tahaks näha eesti filmi, kus ei mõtle sellele, et tegu on filmiga. Paraku pole näitlejaidki siin nii palju, et saaks anonüümsust lubada – näitleja rolli on raske tema isikust lahutada, mis muudab filmimaastiku ühetooniliseks. Derek Leheste teeb just sellepärast nii võrratu rolli, et on tundmatu. Väikese maa mured… Võib-olla ootan just seetõttu huviga Tallifornia „Igavest suve“², kus näitlejate palett ja keeleline taust on kirevam (hiljutise kodumaise sarja „Von Fock“ ebamäärase stsenaariumi just päästabki paeluv eksootiliste osatäitjate valik). Ka on võimalik, et oma filmi puhul ongi raskem n-ö poeetilises usus filmis kujutatut tõepärasena vaadata (huvitav, kas näiteks Ameerika vaataja tajub sama fenomeni Hollywoodi puhul?).

Lõpuks on see autori usaldamise küsimus. „Fränki“ stsenariste ma lõpuni ei usalda, aga filmi vaatamist see ei häiri ja linateos raputab mõnusalt läbi. Pisar tuli silma (jälle see Katariina Tamm ühes inimlikult mõistetavas, ent jube traagilises stseenis), ja kes poleks ise varateismeline olnud. Küll aga oleksin Märt Avandi lõpukaadrites näitamata jätnud. Tema karakteriliiniga oli seotud salapära ja pinge, mis oleks võinud salapäraks ja pingeks jäädagi.

Tõsisemad noodid. Sõber vihjas mainitud kriitikaga seoses filmi tempole. Kaks tundi väldanud film näis igavikuna. Mõnes mõttes ju hea: vaataja unustab aja, saalist põgeneda ei taha, aga film seisab paigal, seda küll. Miks? Omamata stsenaristi eriteadmisi, aiman, et jutustusliinide ja sümbolite paljususe tõttu. „Ameerika iluduse“³ laadis plastkilekotid, ikka ja jälle need raudteerööpad ja Pauli suupilli suigutav „Moon River“, mis on kõik toredad, aga juba niigi dramaatilise loo juures liiast. Vaatajal on raske pidepunkti leida, linalugu söödab üha uusi pinevaid momente ja valusat sisu ette, kuid kogu sündmuste jada ja karakteriarendused jäävad kuidagi toppama ja poolikuks. „Nagu hakitud laused,“ sõbra sõnastuses. Lisaks pole kindel, kas sotsiaalset närvi on tabatud piisava põhjalikkusega, nt küsimuses, kui kergesti saab politseile koduvägivallajuhtumist teada anda, kas tõesti piisab vaid ohvri venna käeluumurrust. Ühiskonna valupunkte ei pea hallides toonides kujutama ja kunstielamuse puhul kanname nii mõnigi kord roosasid prille, kuid „Fränki“ elurõõmsate värvide, rohkete kultuuriliste vihjete ja temaatika raskepärasuse vahel on tähelepanu- ja tõlgendusnihe. Mis ei välista seda, et euro ja Elroni porgandite eelset aega ongi kinolinal väga armas meenutada.

Kokku võetuna: mingem nüüd kinno! Tõnis Pilli debüütfilm kutsub kaasa mõtlema ja on kindlasti vaatamist väärt.