Mariliis Petersoni lavastus „Kogudustekogukond“ esietendus 23. mail Paide gümnaasiumi Tabula Rasa saalis ning kokku mängiti seda seal viis korda. Minul õnnestus osaleda viimasel, 7. juuni etendusel. Tegemist oli kogukonnateatriga: lavastaja on pärit Paidest, esinejatena astusid lavale selle kandi inimesed ning saaliski istusid valdavalt kohalikud.
Paide rahvaarv (koos ümberkaudsete küladega) on 10 102* inimest, ometi käib seal koos 11 kogudust. See linnapildis kajastuv tõsiasi ajendas lavastaja Mariliis Petersoni suunama oma tähelepanu kogudustesse kuuluvatele inimestele ja uurima, mis nad kokku toob. Peterson õppis Inglismaal magistriõppes rakendusteatrit (applied theatre) ning kui oli kodulinnas tagasi, tegi koostööd Paide teatriga. Kuigi Peterson on Paides üles kasvanud, tuli tal ühtaegu tuttavas ja võõras keskkonnas uuesti juured alla ajada ning inimesed üles leida. Aastatel 2023–2024 püüdis ta Paide teatrit juba loomingulise juhina elus hoida ja ajada seejuures kogukondlikku joont.
„Kogudustekogukonna“ lavastustuumik koos dramaturg Silvia Soroga alustas stsenaariumi loomist kogudustes käimise, inimestega tutvumise ja juturingidega ning töötas käsikäes esietenduseni. Lavastuse sünnile eelnes Viljandi kultuuriakadeemia kogukonnapedagoogika üliõpilaste praktika, mil üliõpilased tegid Petersoni juhtimisel Paide kogudustes eeltööd, ühiseid töötube, intervjueerisid liikmeid ja salvestasid kohtumisi. Dramaturgiline alus valmis järk-järgult proovide käigus. Proove tehti alguses mitmete koguduste ruumides ning lavastus toodi välja riigigümnaasiumi saalis. Veel kuulusid loomingulisse meeskonda kunstnik Birgit Pikkor, helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa, produtsent Triin Kordemets jt.
Lavastuses astus üles kümmekond kohalikku elanikku viiest kogudusest ja üks näitleja. Iga etenduse järel oli eri sõnavõtjatega vestlusring, mille ettevalmistusse olid haaratud ka Paide draamaringi noored – vestlused viisidki läbi gümnasistid. Viimasel etendusel olid jutuajamisel eeskõnelejateks usundiloolane, filosoof ja õpetaja Toomas Jürgenstein ning üks lavastuse osalistest Heli Kivirand.
Mis on kogukonnateater? Kogukonnateater (community theatre) on Eestis küllaltki uus mõiste, vaevalt kümmekond aastat kasutusel. Palju kauem tunneme ja teame Merle Karusoo elulooteatrit, natuke lühemat aega tehakse Eestis improvisatsioonilist luguteatrit (playback theatre). Kõik need teatriliigid kuuluvad rakendusteatri valdkonda, kus piirid kunsti ja sotsiaaltöö vahel on hägused.
Kogukonnateatrist kirjutab põhjalikumalt Madli Pesti oma doktoritöös „Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris“ (2016), tuues välja kolm peamist tunnust.
Kogukondlikkus: tegeletakse konkreetse paikkonna või inimrühmaga, varjus lugude ja teemadega, tõmmatakse tähelepanu kogukonna probleemidele või paikkonna kultuurile, sageli alaesindatud või esindamata kultuurile.
Poliitilisus: professionaalsed kunstnikud toovad välja lavastuse, mille on loonud mingi rühm just selle rühma jaoks ja mis puudutab seda rühma. Tegutsetakse muutuste nimel, usus, et kunst saab maailma mõjutada.
Osavõtt/osalemine: loomeprotsessist võtavad osa kogukonna liikmed ning nende tegevus loob kogukondlikku identiteeti, avab probleeme ja on ühtlasi teraapiline.
Kui Karusoo keskendub „Kes ma olen?“-lavastustes lugudele, kus inimeste ja aja lood põimuvad kogu rahva käekäiguks ehk saatuseks, on tema peamiseks väljendusvahendiks sõna, täpsemalt isiklik lugu. Vaid olulised kuupäevad, sündmused ja faktid korrastavad lavastuse ajajoont ning ajastu laulud loovad õhkkonna. Kogukonnateatrit võib teha mis tahes viisil, lood võib tihendada näidendi vormi ja esitada need teatris. Võib kasutada dokumentaalteatri meetodit ning peegeldada inimeste mõtteid ja sõnu, nagu teeb seda verbatim-teater. Võib mängida improvisatsioonimeetodil nagu näiteks luguteatris või foorumteatri meetodil, et valgustada kohalikke valupunkte. Võib seada eesmärgiks ka kogukonnatunde kinnitamise ja valida ükskõik millised väljendusvahendid etenduskunstide lõputust salvest: miim, nukud, tänavateater jne. Ainult et kogukonnateatri eesmärk ei ole ilmtingimata mõjuva kunstilise terviku loomine, vaid peidetud lugude, probleemide nähtavaks tegemine, nende tausta uurimine ja avamine. Kaasloojad ja osalejad on kas selle paiga, terava teema või mõne kitsaskohaga seotud ning etendamisega taotletakse koos tegijatega kogukonna jõustamise efekti.
Isiklikud lood ja inimlikud heitlused. „Kogudustekogukonna“ aluseks olid inimeste endi lood ja etendus kulges ajajoont pidi. Dramaturg Silvia Soro ja lavastaja Mariliis Peterson olid valinud etendamiseks välja nii usuteemalisi kui ka üldse inimolemust avavaid isiklikke lugusid, lisaks muhedaid argilugusid, otsides vastuseid mitmesugustele küsimustele. Millal saab lapseusust veendumus? Mida tähendas olla kristlane Nõukogude ajal, kui õpetajaamet oli usklikule keelatud? Milliseid katsumusi ja keerdkäike tuleb kogeda, enne kui tuleb sisemine selginemine? Kas usklik olla on praeguses Eestis kerge?
„Kogudustekogukonna“ professionaalse või harrastusnäitleja kogemuseta osaliste taust on kristlik ja nende usuelu aktiivne. Nad tulid lavastusse ilmselgelt kutsumuse ajel ja neil oli ka vastus olemas: osadus, kõigekõrgema Jumala armu ja armastuse kogemus, mida igaüks ei saavuta või oska küsida. Mitmest esinejast võis etendusel välja lugeda, et nad on oma koguduses keskmisest aktiivsemad, isegi hingekarjase rollis, sest lisaks kõne kujundlikkusele oskasid nad oma loo emotsionaalselt edasi anda ja veendunult kõnelda. Etendusest oleks hõlpsasti võinud kujuneda usku propageeriv kõnekoosolek, aga isiklikud lood ja inimlikud heitlused hoidsid põhitooni.
Etenduse tegevus algas saalis, osalejad jäljendasid miimiliselt argirituaale enne pühakotta minekut. Kes kammis juukseid, kes korrastas ennast ja asju, väljendades lihtsaid protseduure ja tundevirveid, kuni kõik olid laval koha sisse võtnud ja teenistus võis alata. Hetkeks oli kummastav, et kogu see eri usulahkudest pärit etendajaskond istus justkui ühes ja samas kujutletud pühakojas. Kunstnik Birgit Pikkor ja valguskujundaja Léon Augustin Allik olid Tabula Rasa saalist valgusega loonud müstilise ruumi, helilooja Vootele Ruusmaa andis lugudele oma minimalistliku ja sugestiivse helimaailmaga eksistentsialistliku mõtteruumi.
Mis seal salata, kristlus ja tõsine usuelu on Eestis vähemuse eluviis ja peidus pool, varjatud koguduste uste taha. On võimalik elada nii, et sellega ei puutu üldse kokku. Üsna radikaalselt kõlavad tänases päevas kristliku moraali alustala kolm a-d: armastus, andestus ja alandlikkus. Ei käi need väärtused hästi kokku praeguste arusaamade, käitumise, kasvatuse, paraku ka haridusega. Aga kui väga on nendest ühiselus puudu. Tõsimeelselt ja aupaklikult räägiti lambukestest, osalejad moodustasid koori ja tegid enesekriitiliselt korraks lamba häält. Üksteise hoidmise ja kokkukuulumise hääl kostis siiski ka sellest üle.
Näitleja ja kümmekond esinejat. Lavastuse struktuuri kandis otsija roll Elo Tuule Järve kehastuses. Näitleja valik lavastusse oli mulle vaatajana avastus, sest ma polnud teda varem laval näinud ja puudus rollislepp. Energia, millega Järv tegevusse lülitus, andis kohe märku, et tal on lavakooli ettevalmistus, aga tema roll lavastuses erines suuresti tavapärasest karakterile keskendunud näitlejatööst. Pigem oli see tegevust käivitav ja lavastust ohjes hoidev mäng. Lisaks sellele oskas näitleja imeliselt oma sekkumistesse tempida siirust ja karakteersust, autentsust ja absurdsust, et räägitud lugude taaka kergendada ja etendajaid toetada. See oli huvitav segu sügava tämbriga häälest, viiulihelidest, poolikutest emotsioonidest, kontrastsest liikumisest või hoopis taandumisest taustale, heli ja pildiga kokkusulamisest.
Järve tegevust suunav ja ohjav roll ei piirdunud pelgalt käsikirjaga, vaid oli loomulik jätk sisulisele ja tehnilisele prooviperioodile trupi liikumisjuhina. Just niiviisi, kunstivahendeid tundlikult kasutades ja loomeprotsessi seestpoolt mõjutades võiks töötada rakendusteatri praktik.
„Kogudustekogukonna“ osalised olid monoloogide esitamise ajal lubatud liikuma, pandud kujutletud tegevust sooritama ja omavahel suhtlema. Sellega said kõik kümmekond esinejat hakkama, nende kohalolek, üksteise jälgimine ja siirus silusid mõningased kõnekonarused ja kohmakuse, sest tekstide esitamisel oli ruumi jäetud ka improvisatsioonile. Viimasel etendusel läks näiteks ühe tegelase mäng telefoniga veidi pikale, nii et kadus korraks etenduse illusioon ning vaataja ei saanud aru, kas tegemist on katkestusega või kuulub see lavastuse juurde. Vaatasin tagantjärele esimese etenduse videot ja sellest nähtus, et viimasel etendusel tunti end laval tõepoolest koduselt, jutt oli sujuv ja hakati isegi improviseerima.
Esemed ja asjad laval täitsid mitmeid rolle. Võis aimata, et tegelased olid need ise etendusele kaasa võtnud ning need olid trupi koosloomes omandanud sümbolite tähenduse. Ühtepidi aitasid asjad ja nende käsitsemine kogemusteta kõnelejail esineda, sest ei ole kerge esitada pikki monolooge, käed rippu ja ühe koha peal seistes, on hea, kui saab millestki kinni hoida, millegagi tegeleda. Teisipidi loodi asjadega kujundeid: vaagnast sai peegel, juhtmepuntrast pesa, millest kasvasid välja haljad oksad, poodiuminügimine või pingile tõusmine väljendasid rääkijate emotsionaalset seisundit. Näiteks üks tegelane, kes oli töötanud terve elu Paides telefonistina kommutaatori (telefoniliinide ühendaja) ees, vedas etenduse alguses lavale juhtmed, mille ümbersättimise ja -kujundamise kaudu loodi etendusele raam, sest lavastuse pealisülesanne oli ju otsida ühendusi nii iseenda, kogukonna kui ka kõigekõrgema endaga.
Publik kui elav tunnistaja. Kogukonnateatri lavastusest rääkides tuleb arvesse võtta kogu protsessi, kaasa arvatud järgnenud arutelu. Viimase etenduse arutelus kõlas tõdemus: usuvõõrale inimesele on koguduse lävepakk liialt kõrge. Ei ole kerge ilmalikul inimesel avada pühakoja ust ega astuda sisse, teadmata, kas teenistus käib või ei. Kui õnnestub sättida end tagaritta kuulama, haarab terav kogukonda mittekuulumise tunne, ei oska õieti istuda ega astuda. Midagi sellesarnast tundsin etendust vaatama minnes, kui olin soostunud lavastusest kirjutama. Küsisin enda käest, kuidas seda kõike üldse kajastada.
Kõik osalejad alustasid elulooliselt, lugudega enne ja pärast osaduseni jõudmist: milline oli kellegi teekond, mis sai hoovaks, et oma elu muuta ja pühenduda Jumalale, kui palju on vaja endaga heidelda, et armastust ja andestust eneses hoida. Merle Karusoo nimetab eluloolavastuste vastuvõttu tunnistamiseks: need, kes on laval, tunnistavad elu tõsiasju ja pealtvaatajad on tunnistajad, sest konkreetse elulooga vaielda ei saa, võib vaid tingimusteta teadmiseks võtta. Iga elu lugu on unikaalne ja põimub iseenesest tervikuks koos inimesega, kes seisab laval, on päris ja räägib päris asjadest.
Enamasti koosneb inimese oma lugu pöördelistest elusündmustest ja nende aktsepteerimisel on tervendav efekt. Merle Karusoo õpilasena tean, et lugude rääkimine prooviperioodil rehabiliteerib rääkija, lapib kokku isiklikud lood, aitab luua sildu aegade ja kohtade vahel ning leppida oma katsumustega. Seesama protsess jätkub hiljem saalis, publikus. Inimestega on ju nii, et eluvoos võib küll palju teada saada, aga jääda iseendale seejuures arusaamatuks. Miks me käitume, nagu käitume? Kuidas me mõjume? Mis mulje me jätame? Kas me osaks on õigus või on pelgalt eneseõigustus? Ebakindlust on palju ja meie vahele jäävad alati rääkimata lood, lõpetamata tunded ja lõputu üksteise mittemõistmine.
Aga nii erinevad ja ootamatud kui elulood ka pole, on neis alati midagi ühendavat. Need peegeldavad aega ja olusid, kus elame, ilmutavad objektiivset tegelikkust, rahva ja ühiskonna saatust. Selle peegli ees on võimalik ennast iseendale seletada, oma lugu kujundada, see konteksti paigutada ja seda väärtustada. Juba prooviruumis toimub mälestuste ehk lugude põimumine, kristalliseerumine: mõned lood tuntakse ära ja sõnastatakse, mõned saavad lõpu ja mõned osutuvad ebaoluliseks. Pinnale jäävad lood leiavad oma koha teiste lugude seas, isegi kui kõneleja hetkel ise aru ei saa, miks just see lugu etendamiseks valiti. Lugudel on potentsiaali publikut liita ka siis, kui vaataja-kuulaja jääb eriarvamusele, sest ühte ja sama reaalsust kogeme me kõik, aga mäletame erinevalt ning tühikud saab täita vaid teiste abiga. Etenduskunstidel üldse, sealhulgas kogukonnateatril, on selleks puhuks võimas vahend – publik saalis kui peegeldaja, kui elav tunnistaja.
Väärib väärtustamist. Parafraseerides Lembit Petersoni võib öelda, et Paides sai sõna teoks: etendus jõustas kõnelejaid ning kõnetas vastuvõtjaid. Kogudused, kes polnud eales kokku puutunud, leidsid loomeprotsessis ühisosa ja väljendasid etenduste järel tahet koos veel midagi ette võtta. Lugudeks räägiti mõlema poole elukogemus, sest minulgi kui etenduse tunnistajal kerkis mälust unustatud lugusid, magusat-valusat äratundmist ja hulganisti mõtteainet. Hajusid kartused ja eelarvamused usklike ja usuelu, näiteks baptistide kohta, kelle suhtumine teatrisse kui kunsti on olnud läbi aegade eitav, aga nüüd olid nad laval ja mängisid eluga kaasa. Enamik viimase etenduse vaatajatest jäi arutelule, kus kõlanud „jumala armu ja armastuse kogemine, osadus ja ühisosa otsimine Jumalaga“ oli äsja saanud inimese mõõdus vormi. Lavastaja Mariliis Petersoni jäi Paidesse ootama üks pühendunud trupp.
Kogukonnateatri etendusi ei ole võimalik arvustada, tegijatele saab vaid öelda aitäh. Jääb loota, et riik ja ühiskond kogukonnateatri lavastuste väärtuse ära tunnevad, nende loomist toetavad ja loomingulisi rühmi, kes kogukonnateatrit teha tahavad, vääriliselt hinnata mõistavad.
* Paide rahvaarv 10 102 (1. VIII 2026), pindala 443 km², koole 3, lasteaedu 2, külasid 39, alevikke 1.
