Fotodest kiputakse enamasti läbi vaatama: tähelepanu suunatakse eelkõige sellele, mis on pildile talletatud, mida seal on kujutatud ja kes on mis hetkel pildile jäänud. Nii jääb aga tähelepanuta foto kui materiaalne objekt. Eriti kergesti juhtub see siis, kui fotosid vaadatakse ekraanide vahendusel, ent tasub meenutada, et fotod on pikka aega olnud eelkõige füüsilised: asjad, mida saab käes hoida, katsuda, albumisse või kappidesse tallele panna. Foto on just oma materiaalsuse tõttu väga õrn: seda pureb ajahammas, ähvardavad kriimustused, kulumine, kortsumine, pleekimine, lagunemine ja hävimine. Fotos ei talletu üksnes minevikuhetk, vaid ka aja jäljed. Taani kunstniku Claus Rohlandi näitusel „Ainult rändaja tunneb end võõrana“ ongi vaatluse all fotode materiaalne pind, mineviku salvestumine ja aja pöördumatu sekkumine kujutisse.

Juhan Kuusi dokfotokeskuses eksponeeritud fotod on tehtud 1970ndatel, kui Rohland reisis Lääne-Aasias, tehes fotosid eelkõige endale, oma perele ja sõpradele. Tema kaamerasilma ette jäänud stseenid on juhuslikud ja argised: võlvialuses istub inimene, haned jalutavad tänaval, basaaride sagin, rahvast täis paat jõe peal, konksu otsas ripub käntsakas liha … Näib, et teda on paelunud just unised hetked, väikesed olukorrad, valguse ja varjude koostoime. Pärast reise jäid need diapositiivid Kopenhaagenis aastakümneteks Rohlandi sõbra keldrisse, kus fotosid tabasid niiskus, temperatuuride kõikumine, seened, hallitus, värvid kandusid ühelt pildilt teisele üle ja emulsioon voolas laiali – fotod omandasid uue kuju ja välimuse. Rohland ei püüdnud kahjustatud kujutisi taastada, vaid kadreeris ja suurendas muutunud fotosid. Sedasi nihkus privaatsfääri reisi­muljete jäädvustaja staatus kunstiteosteks galeriide seintel, aga ka autorsuse küsimus: koos töötavad Rohlandi aastakümneid tagasi tehtud kadreering ning looduslikud ja keemilised protsessid. Esile tõuseb foto kui dokument, kuid Rohlandi teosed rõhutavad teadlikult ka selliste dokumentide kaduvust.

Fotode fotograafilised kujutised ja kahjustused on sulanud kokku üheks tervikuks. Mõnel fotol on tunginud muutunud emulsioon kujutisse vaid äärtes, teistel juhtudel on valged laigud katnud terveid nägusid ja kehi. Leidub ka teoseid, kus algne referent on kadunud täielikult kahjustuse taha. Enamasti õnnestub aga pragude, laikude ja voolava värvi taga ikkagi kunagist stseeni tajuda. Kontrastiks on näitusel esitatud teistest kujutistest märksa suuremalt ja teises formaadis keldrikahjustustest pääsenud foto, kus on kujutatud lapsi linna­tänaval. Kolmandas ruumis asetsev ekraan näitab aga suuremat hulka Rohlandi tehtud fotosid – kõik eri lagunemis- ja kahjustumisstaadiumis, mõni veel täiesti puutumata aja hävitavast, ent paratamatust jõust. Selleks et vaatajail ei ununeks fotode algne füüsiline kuju, kõlab iga pildivahetuse juures diaprojektori klõps. See väike, kuid oluline helidetail ankurdab ekraanil esitatud kujutised tagasi nende füüsilise keha külge, tuletades meelde, et nende keldrisse ununenud väikses formaadis piltide vaatamiseks läks tarvis eraldi tehnikat.

Materiaalsuse kaduvuse meeleolu kannab edasi ka kogu näituseruum, kus valitseb omalaadne kadunud maailma hõng. Juba näituse saatetekstis seinal viidatakse Babülonile, Pharose tuletornile ja Epidaurusele. Kauget ja kadunut ei saa enam kunagi tagasi, pildipind ei ole enam selge aken minevikku või ligipääs teise maailma. Barthesilik „see on olnud“¹ asendub pigem ekslevate ja osaliste mälujälgedega möödunust. Türgist toodud vaibad (sekka üks Eesti kaltsuvaip), mis katavad näitusesaali põrandaid, külalistele pakutav värske piparmünditee ja kõlaritest kostuv muusika² toonitavad kõik atmosfääri. Fotodel puuduvad pildiallkirjad ja see takistab täpse aja ja koha kinnistamist. Kui aga näitusel pakutu on väidetavalt „üldinimlik kogemus ja samastumisvõimalus“, siis miks on vaja ruumi- ja helikujundusega suunata publik nii otseselt Lääne-Aasiasse? Kas samastumisruum ei oleks avaram, kui fotodele jäetaks suurem osa näituse atmosfääri loomisel? Referenti pole vaja paika panna, Rohlandi fotode soe värvigamma (lilla, punane, kollane) kannab juba ise sumedasse, suikuvasse maailma.

Kuna fotodel puudub väikseim võimalik tähendusühik (seem), ei saa kunagi kindel olla, et õnnestub viia vaataja pilk just sinna, kuhu fotograaf soovib. Rohlandi kahjustatud fotodel on aga loodus- ja ajakahjustused pilgu suunamise enda peale võtnud. Tihtilugu tõuseb seal esile mingi üksik detail, mis pildil veel hävingu kiuste nähtav on, olgu selleks siis sigareti punaselt hõõguv ots või hotelli nimetahvel paremal nurgas. Seega on kujutise hävimisega ühteaegu saanud nähtavaks foto detailid. Ehkki tuleb tunnistada, et fotode dokumentaalne väärtus on kadunud, salvestatu haihtunud, on raske eitada neis töödes esteetilise kihistuse tugevamat esiletõusu. Seega ei peaks fotopinna kahjustustes nägema läbikukkumist või märki halvast hoiustamisest. Pigem on see üleskutse avastada midagi, uue nägemise ja vaatlemise ja väärtuse tekke võimalus.

Üsna otseselt on fotode ajapikku hävimine seotud inimese mälu toimemehhanismidega. Minevikku pole võimalik kaasas kanda ideaalselt säilinud arhiivina. Mõni detail püsib selgemini, teine on aga kaetud suurte valgete laikudega. Inimese mälestusi katab otsekui hallituskiht, mille taha enam ei näe. Rohlandi kahjustatud diapositiivid tuletavad meelde, et isegi säilitamine ei garanteeri asjade muutumatuna püsimist. Sellise omalaadse aastatega edasi kandunud möödunud aja meenutamise tõttu pole näitus nostalgiline. Pigem on siin rõhuasetus sellel, mismoodi ja millise infoga minevikku kandvad objektid meieni jõuavad, ning et lüngad, moonutused, hiljem tekkinud tähenduskihid, parandused ja täiendused on nii mälu kui ka (Rohlandi) fotode lahutamatu osa.

Claus Rohland skaneeris oma diapositiivid, kuid viis originaalid sõbra keldrisse tagasi, et aeg saaks nendega oma tööd jätkata. Usk sellesse, et aeg oma loometööd edasi teeb, on omalaadne kontrollist loobumine, autoritaaga jagamine ajaga. Saab näha, mis sealt välja tuleb. Rohlandi näitus viib mõtted sellelegi, kui erinevalt võivad fotod hävineda. Analoogfoto muudab oma füüsilist kuju, aja jooksul lisandub kihte, tähendusi. Digifoto kadumine on aga märksa vähem poeetiline või romantiline: fotodele, millel pole füüsilist kuju, ei saa kunagi osaks samaväärne muutumine. Selle asemel on rikutud fail, mis ei avane, või kõvaketas, mis enam ei tööta. Eks seegi anna meie ajal tunnistust püsivuse heitlikkusest.