Punane ülihiid Antaares särab poole tuhande valgusaasta kaugusel, olles siiski heleduse pingereas umbes viieteistkümnes täht taevas. Taevakehad me kohal tuletavad igaöiselt meelde lõpmata kauget ruumi, kuhu inimesed oma lühikese eluea jooksul kunagi ei jõua. Tähistaevas võlub oma sära ja eksistentsiaalsusega – kui suur on galaktika (universumist rääkimata), kui väikesed on inimesed, võimetud isegi päikesesüsteemist lahkuma! Olukord on tegelikult parajalt trööstitu, tõsiteadus üsna kindel, et päikesesüsteemist lahkuda on inimestel põhimõtteliselt võimatu. Tsivilisatsioon ei jaotu kunagi tähtede vahele laiali. Selleks peaksid fundamentaalsed füüsikareeglid olema niivõrd teistsugused või üdini murtavad. Loota ju võib, aga olen kindel, et vähemasti sel sajandil ei muutu selles plaanis mitte kui midagi. Isegi naaberplaneetide, näiteks Marsi asustamine, on paras absurd. (Teadus)ulme on kaunis, vahel ka utoopiline žanr, mis varjutab reaalsuse piire, kuid annab lootust. Või kui mitte seda, siis lahutab vähemasti meelt. Kes ikka tahaks jääda selle planeedi vangiks? (Sõja)vangi esimene kohus on ju põgeneda, olen kusagilt lugenud.

Seni saame aga näiteks kauge Antaarese tuua endale lähemale, oma õue peale, lähimasse galeriisse. Ludmilla Siimu ja Marko Kasuri hubane ühisnäitus „Antarese paralleelid“ on üks lahedamaid, mida olen sel aastal külastanud. Alustagem seekord nõnda konkreetselt. Iseenesest ei teadnud, mida oodata, ent kui ootused olid ebalevad, siis teostus osutus (tähe)säravaks.

„Eesti maalikunsti grand old lady“ Ludmilla Siimu looming ja Marko Kasuri mänguline digitaalne remix-kunst on mahedalt mõjus, kahe autori omavaheline koostöö äge. Näitusel on rõhku pandud kordustele, värvidele, aga ka visuaalsele nihestamisele, paralleelidele, geomeetriale ja abstraktsioonidele. Maalidelt leiab kultuuriloolisi viiteid, piiri kompamist loodusliku ja tehisliku vahel, aga ka kosmilist avarust (sellele viitab ka korduv tähtede motiiv). Ludmilla Siimu maalid on maitsekalt filigraansed. Abstraktsemadki kujundid on loodud lihvitud lihtsuse ja peene detailitööga, nt maalil „Jäljed lumes“, mis kõlab selle kõrval paikneva teosega „Kask“ ainuüksi juba värvispektrilt hästi kokku. Kunstnikul on oskus tabada ümbritsevat geomeetriliste ühikute vormis, pintslitõmbes tuua esile tuttava ja tundmatu, ent tajutava efemeersed piirid. Mitmed Siimu maalid (eriti näiteks „Silm“ ja ööpäeva erisuguseid aegu mitmevärviliselt tõlgendav maaliseeria selle kõrval) meenutavad mõneti František Kupka teoseid, rohkem kui nt Kazimir Malevitši või Vassili Kandinsky omi, kuigi paralleele viimastega võib samuti siin-seal aduda.

Marko Kasuri tehtud Siimu maalide digitehnikas remix’id on omapärased ja põnevad, kuigi näitus ei piirdu ainult töötlustega: leidub ka Kasuri enda loometööd, muu hulgas hõbeehete kollektsioon „Leo“. Mind ei üllataks, kui niisuguse võttestikuga ühisnäitusi on tehtud varemgi, lihtsalt mulle on see esmakordne. Nimetan Kasuri lähenemist siinpuhul remix’iks just muusikatööstusele viidates. Remiksimine on heliloomes ometigi nii tavaline ja loomulik, ent mujal kaunites kunstides seda nii tihti vist ei kohta. Kasuri digikunstiline pikseldav ja värviderohke töötlus on nagu visuaalne muusika. Eriti mõjus on selles kontekstis kunstnike koostöös valminud seeria „Täht I–IX“¹, iseäranis rea lõpus eraldiseisev neoonvärviline „Tantsiv täht“, mille visuaalne kirevus on tõepoolest tantsuline. Teosest tehtud fotol muutub illusoorne värvivärelus ootamatul kombel aga veelgi sügavamaks. Niisuguse digitaalsete kihtide topeldumise käigus leiab aset ka huvitav visuaalne triiv. Teisisõnu: telefoni salvestub digiversioon digitaalselt töödeldud maalitrükist ja kui seda siis ekraanilt vaadata, siis värelev värvikirevus otsekui mitmekordistub.

Suur osa Kasuri digi-remix’e rõhubki värvilisele mitmekesisusele ja kordustele, nt „Kookonid I–IV“ jm. Visuaalne nihe on töötluse tõttu iseenesest väike, ent avab midagi uut, mida ei oskaks niisama ette kujutada. Värvide olemus ja inimese värvinägemine on teadupärast kummaline: värve on võimatu sõnades kirjeldada, värv on nähtus iseeneses. See tekib valguslainete murdumise ja silmas asuvate bioloogiliste vidinate ning aju omapärases koostöös – värv on kaunis ja veider illusioon. Remix näitab aga midagi, mida minu kujutlus tõrgub iseseisvalt esile manamast, sest ilma kon­kreetse teoseta silme ees ei suudakski ma ise neid erivärvilisi variante niisama ette kujutada. Neid nähes aga tähenduste väli avardub.

Nii Siimu maalides kui ka Kasuri värvilistes digiteostes ilmneb muu hulgas ka ootamatu teisenemine: kordus, paralleelid ja geomeetrilised värvikombinatsioonid loovad dünaamiliselt liikuva värelus-efekti. Eriti mõjusalt leidub seda pildiseerias „Tunnel“, mille kõrval ekraanil on loop’imas ka videoklipp tunnelist. Ent ühel hetkel paistis too video suuresti üleliigne, võib-olla lausa häiriv. Kasuri digiunenäolise värvinguga pilditöötluste kombinatoorika on juba niigi efektselt, ehkki illusoorselt liikumises.² Videoekraanil vilkuv laevalgustus aga tõmbab tähelepanu kõrvale sel hetkel, kui pilk üritab keskenduda pildiseeriale seinal. Nende tööde taju­efekti nihestav dünamism on juba niigi eredalt esil. Meenub vana arvutimängude kasutajaliidese-kasutajakogemuse (UI/UX) disaini kohta käiv tõsiasi, et liidese elemendid ei tohiks liikuda liiga äkiliselt või märgatavalt.³ On oluline vältida, et perifeerses nägemises aset leidev ei tõmbaks tähelepanu endale, kui kasutajal/mängijal on vaja keskenduda ekraani keskosas toimuvale (või lugeda ohtralt teksti). Video on seega üks näituse väheseid elemente, mis üleliia hästi ei tööta.

Eriliselt vägeva kolmiku moodustavad Ludmilla Siimu „Sulav jäämägi“ ning Kasuri „Peale sula I-II“ versioonid. Siimu jäämäe abstraktsetes elementides on siiski veel tunda inimkätt, selles on näha pintslitõmmet. Ka geomeetrilisemaks taandatud jäämäes leiab inimlikkust, mida Lapini „Masina“ pildi­sarjast inspireeritud remix’i arvutipõhisemas mehaanilisuses on tajuda märksa vähem. Masin tõmbab joone „perfektsemalt“ ja „korrektsemalt“. Kuid ma ei väida, et too tõik teeb siinsed teosed halvemaks. Nendin vaid, et kontrast on kõnekas, eriti moodsal masinate ajastul. Erinevalt generatiivse tehisaru sisutühjast pseudokunstipläustist on ka sellistes digitöötlustes näha inimkätt ja -loomet, remix’is püsib eesmärk ja kavatsus: kommunikatsiooniaktis osalevad eri põlvkonnast kunstnikud, teostevahelisel väljal leiab aset värske tähendusloome.

Nii mõnigi taies jäi siin vaatluse alt kõrvale, rääkimata Kasuri hõbeehete kollektsioonist. Siimu ja Kasuri koostöö näitab, et nelja seina vahele on võimalik paigutada terved galaktikad. Tähtede sära lohutab ning kosmiline pimedus ja üksildus polegi ehk enam niivõrd õõvastavad. Ülevus võib ju samuti kohutada, ent samal ajal pakub vahetevahel tröösti mõte, et seal kusagil kaugel võib siiski olla midagi hõlmamatult suurt ja mõistetamatut – midagi enamat kui inimlikult väiklane igapäev. Kui aga peaks selguma, et müstiline, mõtlev universum on ka ise kõigest inimeste välja mõeldud ulmekirjanduse troop, siis on see kosmos vähemasti täis hiiglaslikke taevakehi, mis põlevad, säravad, surevad, plahvatavad, neelavad … Hubase galerii pigem väiksevõitu saali on paigutatud maitsekas valik kunstiteoseid, mille vastastikune koostoime on ootamatult meeliülendav. Näitus ei viruta suuruse-kvantiteediga, kuid tegemist pole ka õõnsa minimalismiga, vaid edukalt tasakaalustatud ja läbimõeldud loov-tähendusliku kooslusega. Julgen soovitada.