Rootsi-Eesti (ja tegelikult ka Saksa-Hiina-Norra-Ameerika) fotonäitusemaja sai vastavalt asukohale 15 või 7 aastat vanaks ning tähistab oma sünnipäeva aastatele tagasi vaatava näitusega „Fotograafia jõud. Nähtavale toodud maailmad“. Tihe ja isegi üle äärte keev näitus tekitab minus mitmeid vastuolulisi reaktsioone ning ei ole üksnes ülistuslaul piltniku üllale kunstile – näitusele enesele märkamata langeb vaataja peale ka fotograafia patt ja needus.

1.

Piltide, iseäranis fotode, õnnetus seisneb nende paljunemisvõimes ning selle võime eksponentsiaalses kasvus – mida edukamalt mõni pilt on levinud, s.t inimeste vaadata olnud, seda suurema tõenäosusega levib see ka mujale edasi. „Sir Mick Jagger. In Motion“ (Bryan Adams 2008) on pilt, mida enamik Sirbi lugejaid on näinud, kuigi ei pruugi seda mäletada, rääkimata sellest, et teaksime, kes on autor või millal foto on tehtud. Kuid pilti teame. See pole üksnes foto omadus: Albrecht Düreri loodusliku fantastika kilda kuuluv puulõige „Ninasarvik“ (1515) asendas oma populaarsuse tõttu paljude peas tunduvalt tõetruumad kujutised sarvikust. Levinud on anekdootki, et kusagil Saksamaal oli Düreri pilt bioloogia-, mitte kunstilooõpikus veel XX sajandi alguseski.

Säärane pildipidu on tabav illustratiivne materjal piltide paljunemisele ning selle memeetilis-geneetilisele olemusele. Ei saa muidugi meemi mõtte algupäraga Richard Dawkinsi „Isekas geenis“ täielikult (ega suures osaski) nõustuda, aga mingid kultuurilised nähtused on iseenda replikeerimise viraalsuseni treinud ja enda põhiomaduseks teinud. Fotograafia on selliste nähtuste nullpunkt, pildipandeemia indekspatsient. See tõbi võib osutuda ravimatuks.

Mida see praegune pildiuputus kõik kokku tähendab ja meile lähitulevikus kaela toob, on isemoodi küsimus – läbinisti optimistlikeks vastusteks siin ruumi ei ole. Kuid selle uputusega tuleb kuidagi elada, teiste pildid ära vaadata ja võib-olla ise ka pilti teha. Ning kuidagi sotti saada sellest laviinist, mis iga hetk telefonist ja telekast ja trammi infotahvlilt vastu vaatab. Pildid väsitavad täitsa ära, kui lubada endale ikonoklastilise klišee ahvimist.

Ilmselt parim viis piltidega hakkama saamiseks on oma ego kuidagi toestada ja oma isedust taaskinnitada – mina pole selline, nagu nemad seal pildil on, liikumatud ja tardunud ja objektistatud (sest mida muud objektiiv teeb?). Mina olen teistsugune, seisan neile seal paberil ja klaasi all vastu, hingan ja higistan, olen soe, liigun, teen häältki. Selle vastasseisu pildi ja inimese vahel põhjustab tõik, et pildistamine on osutunud iseäranis heaks meediumiks inimese näo kujutamisel – portree kui ainulaadse üksikisiku kujutis on fotograafias jõudnud teatava apoteoosini. Foto indiviidist on sama individuaalne kui indiviid ise. Seega, rääkides fotodest ning vaadates fotosid kui kategooriat, puutub inimene pidevalt inimestega kokku, fookusega silmnäol.

„Fotograafia jõud“ on väga tihe näitus ning mingil määral ka staaride paraad, näitusemaja ise toob esile: „… nende seas Helmut Newton, Robert Mapplethorpe, Richard Avedon, Refik Anadol, Ellen von Unwerth, Paolo Roversi, Martin Schoeller, Lars Tunbjörk, Sarah Moon, Peter Lindbergh, David LaChapelle, Jimmy Nelson,“ ja Tallinna näitusele lisatud Eesti kunstnikke: Toomas Volkmann, DeStudio (Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits), Anna-Stina Treumund, Heikki Leis, Lembit Peegel, Cloe Jancis, Kaupo Kikkas, Tanja Muravskaja, Marlen Kärema ja Ivar Veermäe.

See on intensiivne ja tugevalt pitsitav piltide rida – lõviosas inimese kujutised, mis vaatajale näitusel silmadele langevad.

2.

See väheke irdne jutt pandeemiast ja tulvast on dramaatiline kujund (isegi üledramaatiline), mis iseloomustab ka kriitiku kogemust näitusel. Fotografiska teise korruse galerii on, ei väsi ma kordamast, tihedalt mis tihedalt täis. Pildid on viide-kuude teemasse jaotatuna, kuid ruumiliselt katkematu reana näitusekülastaja ümber ning ühtegi pilti pole võimalik vaadata üksi, igal fotol on alati naabrid ja asukad, kes tugevalt ja paratamatult nägemisvälja tungivad. Rikkad ja kuulsad inimesed, loomad, loodusvaated, modellid modellide otsa, eksperimendid mikroskoopidega, VRi ja muu tehnikaga, mängud pastišiga, valguse ja varjuga, vormieksperimendid (nii õnnestunud kui läbikukkunud) ja nõnda edasi.

Sellist tihedust, kus segamini vaatavad ringi Kiwa, David Bowie, Malala Yousafzai ning erisugused anonüümsed ihud, ei saa selle pärast patuks pidada. Tihti ongi ülevaatenäitused või sünni­päevanäitused säärased ja mõnele konkreetsele teosele pühendumisest tähtsamaks saab hoopiski kujutiste voog, täpsemini nende abstraktsem ühisosa ning selle ühisosa moonded ja variatsioonid. Omajagu riskantne on see võte samuti ning näitusel „Fotograafia jõud. Nähtavale toodud maailmad“ leiab nii selle kui ka muude kõrvalisemate asjaolude tõttu aset teoste ühe­ülbastumine. See maailm, mis nähtavaks tehakse, ei ole fotograafia muinasjutukuningriik, pigem on tegemist halastamatu vaatega piltide lamedusse.

Minu käivitas moment, mis näituse sisu ja tähenduse nähtavale tõi – helifoon. Kogu galeriid katab ühtlane ja variatsioonideta muzak. Teate küll, see taustamuusika, mis mängib liftis või peenemat sorti arsti ootesaalis või klienditeeninduse telefonis, kui internetivõrk on maas ja kõik korraga telekomi helistavad. Ausalt öeldes on isegi natuke piinlik siin seda kurta, aga peab tunnistama, et see muusika oli näitusel vastuvaidlematult tähelepanunõudev, ei suutnud mingigi professionaalsus mind säästa. Ning on ka võimalik, et veeretan hetkel muzak’i süüks midagi, mis tegelikult võrsub kuskilt mujalt.

Kuid nendelt piltidelt kadus erilisus ja individuaalsus ja see illustreeris parajalt ka fotode enda funktsiooni – nagu Walter Benjamini teoste aura argumenti edasi arendades võiks mõelda. Piltide ühetaolisus ongi fotokunsti üks osi ja ilmselt mitte see kõige meeldivam. Kuid ainult üks osa. Siiski, pärast näitusel käimist see domineerib. Tundsin suurt igatsust mitmekesiste ja vähem tõsiste asjade järele, vähem kalkuleeritud kaadrite järele. Millegi naljaka järele, millegi ebamugava järele, mis sunniks mind endas kahtlema ja n-ö pildi poolele asuma. Praegu ei jäänud mul muud üle kui enda isikut selle totaalse pinna eest kuidagi kaitsta.

P. S. On üldiselt teada, et kriitik ei tohiks esitada arvustuses alternatiive ehk mida-mina-oleks-teinud-stsenaariume. Meil on kohustus tegeleda nende näitustega, mis on olemas, mitte nendega, mis võinuks olla. Seda silmas pidades kasutan võimalust üles kutsuda auditooriumi, mis vähemalt osaliselt eriala hõlmab: palun ärge laske näitustel mõtlematult muusikat. Heli peab olema kas teadlik kunstiline-kuratoorne valik või valitsegu vaikus. Suvaline muusika mõjub lohakalt ja trivialiseerivalt, nagu poleks pildil-teosel omaette löögijõudu ja see vajaks endale taustafooni nagu keskpärane vestlus. Isegi kui näitusepaigas oleks muusika muidu ootuspärane, nagu kõrtsis või ootesaalis, palun ärge tehke seda. Usaldage pildi jõudu.