Tartu Kunstimaja teise korruse suures saalis avati 31. juulil ühisnäitus„P*RN*“, mille pealkirjast võiks arvata, et tegu on väljapanekuga, mis tekitab pinge kunsti ja pornograafia kategooria vahel. Sellest lähtuvalt võiks omakorda küsida: kas pornograafia on või ei ole kunst? Või mis on pornograafia tänapäeval? Mismoodi mõjutab pornograafiaga kokkupuutumine inimese arusaama seksist? Ja kuidas navigeerida, kui rääkida sellistest keerulistest teemadest nagu võim, võimu puudumine, häbi ja uhkus?

Näituse saateteksti põhjal pole selge, kas selle tegijad tahavad, et teosed mõjuvad erootiliselt või pornograafiliselt. (Kas erootiline kunst on alati pornograafia? Kas pornograafia on erootilise kunsti vorm või võrdub sellega?) Arvan siiski, et näituse teemapüstitus õigustab ennast. Näiteks on sotsiaalse ja poliitilise teooria professor ja feministlik filosoof Amia Srinivasan kirjutanud raamatus „Õigus seksile“ („The Right to Sex“) sellest, et tänapäeva noored näevad pornograafilist materjali varajases eas ning porno kujundab nende arusaama sellest, mis on seks. Srinivasani sõnul kujundavad tüdrukute arusaama seksist tihtipeale poisid, kes on selle omandanud pornot vaadates. Selle põhjal ei ole vahest ootamatu väita, et arutelu pornograafia olemuse üle (mis tahes vormis) on oluline.

Ameerika radikaalne feminist Andrea Dworkin väitis 1980ndatel koguni, et pornograafia on olemuslikult midagi sellist, mis kujutab ja propageerib meeste domineerimist naiste üle, mõjutades muu hulgas ka vaadet naistele – neid nähakse ühiskonnas alaväärsetena. Tihtipeale konservatiivsusse kalduvates diskussioonides tuuakse esile, et pornograafia objektistab feminiinseid kehasid ning ka nt Dworkini arvates mõjutab see tugevalt seda, kuidas ühiskond suhtub feminiinsetesse kehadesse.

Seksualiseerimist ja objektistamist esitab oma multimeedia teoses „Piiluja“ äärmuslikul viisil Mr Markkus. Arvutilaual näituseruumis on igasugust prahti, pilte, märkmeid ja arvuti ekraan kõlaritega.Arvutilaua taga toolil on tavaline A4-paber, millele on sinise pastakaga lohakalt kirjutatud „ISTU SIIA“. Istun, näen ekraanilt valvekaamera stiilis omaenda nägu ning siis korraga käivituvad üheaegselt techno-biit, pornograafilised pildid-videod ning laused, mis jooksevad üle arvutiekraani ja sisendavad, et mulle meeldib vaadata selle ja tolle žanri pornot. Nii selle kui ka teiste teoste puhul ei saa näitusele kuidagi ette heita dworkinlikku keskendumist heteroseksuaalsete meeste domineerimisele: „Piilujas“ on kõrvutatud mitme erineva soodünaamikaga pornovormid.Küll aga tõstab teos oma agressiivsuses esile selle jõulisuse, millega see žanr vaataja kehasse ja teadvusesse tungib. Kogu näitusel oli see ehk ainus teos, millel oli nii otseselt pornograafiline kui ka kunstiline eesmärk, s.t ühest küljest teadvustasin „Piiluja“ esteetilist olemust, kuid samal ajal tabasin end tundvat mõnede esitatud žanride puhul erutust. Mr Markkuse teos ei anna objektistamisele hinnangut, ei ütle, kas see on hea või halb, kas see on alandav või hoopiski inspireeriv.

Õrnemalt, ent samuti avatud meelega läheneb Kadri Kalve pornograafiale oma maaliga „Mu kallis pisarates“, kus kunstnik on ette võtnud üleloomulike olendite teema.Kujutatud on kahte olendit: üks on koletislik ja teine inimliku välimusega. Koletislikul erekteerunud peenisega tegelaskujul on silmis pisarad, kahte raamistab kaunistatud võlvkaar. Pisarate kujutamine sel näitusel on intrigeeriv. Mind kõnetab see erinevus kahte sorti pisarate vahel: emotsionaalsest ja füüsilisest valust vms tulenevad. Pealkirja tõttu on antud maalil tugevamalt esil härdusepisarad, ent kuna näituse teema on pornograafia, on raske vältida tõsiasja, et pisarad on pornograafilistes teostes tihtipeale omaette element. See paneb omakorda mõtlema, et pisarad viitavad pornograafias justkui sellele, et subjekt on viidud füüsilise taluvuspiirini.

Füüsilisuse rõhutamist pornograafias kajastab ka Eesti Keele Instituut, ja seda minule ootamatult hinnanguliselt. Olin arvanud, et seda defineeritakse kas ameerikalikult sõnavabaduse osana või lihtsalt kunstiliigina, kus kujutatakse seksuaalset tegevust. Ent Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku järgi on pornograafia „suguelundite ja seksi nilbe kujutamine pildis ja sõnas“. Veel selgemini rõhub emotsionaalsuse puudumisele seadus, mis reguleerib pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste levikut. Seadus kehtib Eestis 1998. aastast. Tolle seaduse (PorTS) § 1 lg 2 p 3 defineerib pornograafia kujutusviisina, „mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob“.

Näitus „P*RN*“ mu meelest sellele definitsioonile ei vasta – ja ongi hea. Ses väljapanekus on tõesti ka teoseid, mida võib näha puht pornograafilise pildina ja mis mu meelest emotsioone ei kajasta, nagu nt Karoliina Tomassoni „Topeltnauding“, mis kujutab kahekordset penetratsiooni, või Kätriin Säde teos „Jack the Ripper“, kus peenisega isik rebib teisel inimeselsukkpükse lõhki. Kuid samal ajal on näitusel eksponeeritud ka teoseid, mis on mängulised, nagu Moona Sauli taftitud maskiteemaline vaip „Nägu näo taga“ või Margus Teska „Isalinnud“: keraamiliste lindude ülemine osa on linnu pea, nende rindkere on asendatud munanditega, seljatagust ehivad aga kuivatatud taimed.

Tuleb tõdeda, et on hea näha pornograafiat käsitlevat näitust, mis ei ole oma objekti suhtes niisugusel moel kriitiline, nagu on näiteks Andrea Dworkin, kuid kus samal ajal pole tõrjutud keerulisi teemasid, nagu inimese asjastamine või valu. Näitusel on teoseid, mis teadvustavad vastuolulisemaid ja sügavamaid elemente porno­graafias, näiteks teisesust (koletise näol), aga ka häbi ning ebamugavust. Võib-olla ka armastust, mis pornograafilistes süžeedes on ju pigem harv element, ehkki mitte olematu. Leian, et kunstis on oluline avatult ja aktsepteerivalt rääkida ka sellistest asjadest nagu porno ning rakendada sealjuures ka elemente, mis võivad esialgu pisut ebamugavust tekitada, sest lõppude lõpuks puudutab see kultuurivaldkond tänapäeval siiski paljusid isiklikult.