Zody Burke’i ja Klara Zetterholmi teosed loovad näitusel „Ersatz Strata“ kõheda atmosfääriga maailma. Õieti on see mitme maailma puutepunkt, üksteisega justkui ühtesobimatute tähendusväljade kohtumispaik, läbirääkimine. Näitemäng. Nafta ja fossiilkütuste kujundi kaudu on väljapanekul mänguliselt ühendatud eelajalooline minevik ja düstoopiline tulevik: kõik teosed siin on kui kummalised artefaktid mingist teisest ajast, mis on ühtlasi praeguse hetke painajalik kõverpeegel.
Sel näitusel annavad tooni sünged, maa-alused ehk ktoonilised jõud ja kohati ulmežanriga flirtiv mäng popkultuuriliste viidetega. Kohati fossiilset plöga meenutavad materjalid viitaksid nagu ajaloo kihistustele, kuid ühtlasi ka väljasuremisele, kapitalismile, abjektsusele. (Meenub, et briti filosoof Nick Land on kusagil väljendanud mõtet, et kapital kui selline on tulevikust pärit võõras eluvorm. Kapital muudab kogu maailma lõpuks kõrbeks, pleegitab absoluutselt kõikidelt tähistajatelt nende tähendused ning neelab endasse kõik maailma ressursid.) Galerii valgetel seintel ripuvad Burke’i graafikalehed ja Zetterholmi tehtud reljeefid, ühest seinast sõidab miniatuursetel rööbastel regulaarselt läbi pisike sõiduk, osa teises toas laiuvast teosest. Eemal istuvad kaks Zetterholmi loodud humanoidset mannekeeni, mis meenutavad natuke „Ahvide planeedi“ tegelasi. Nemadki näivad olevat pärit postapokalüptilisest tulevikust.
Järgmise ruumi sissepääsu kohal ripub Zetterholmi loodud objekt, mis meenutab maa sügavusest pärit hiidfossiili. On see väljamõeldud molluskitest loodud kujuteldav brikett? Või tükike mõne veealuse linna arhitektuuri? Midagi hoopis mõeldamatut? Ruumis endas on aga muu hulgas teine osa Burke’i peenest installatsioonist: see pisike sõiduk, mis sõidab eelmises toas koomiksilike graafikalehtede vahel, on hoopiski osa miniatuursetest Ameerika mägedest, mis on ehitatud hirmuäratavate väikeste kaljude sisse. Kui silmi kissitada, meenutavad need järsud kaljud natuke Godzilla siluetti. Installatsiooni põhjas, pisikeste mägede sees, vihub aga miniatuurne Vanapagan sauna teha ning ootab oma aega. Teose vastas, teisel pool tuba, on kunstniku loodud gigerlik reljeef, milles võib näha viiteid nii Vanale Toomale kui ka Ülemiste vanakesele.
Samas toas seisavad kõrvuti ka kahe salapärase tegelase büstid: ühel neist on kauboimüts ja piklik võltsnina, mis tuletab meelde Pinocchiot, teine aga meenutab pisut ühte üleskeeratavat nukku kultusfilmist „Blade Runner“. Need Zody Burke’i loodud olendid osutavad üheskoos veel ühele teemale, millega tegelikult kõik tööd siin näitusel suhestuvad. See on nimelt tõe küsimus. Esimese vihje sellel suunal annab näituse tõlkimata jäetud pealkiri, täpsemalt selle esimene sõna „ersatz“, mis tähendab odavat võltsingut, midagi järeleaimatut, tehislikku – midagi, mis pole täisväärtuslik. Traditsiooniliselt on võltsinguid alati originaalile vastandatud ning peetud viimasest halvemaks. Originaal on tõeline, autentne ja seetõttu justkui võltsingust kuidagi olemuslikult parem, seevastu võltsing (eriti niisugune, mille puhul on kohe aru saada, et tegemist on koopiaga) oleks justkui vältimatult halva maitse markeering. Pinocchio nina pikeneb, kui ta valetab: see tähendab, et on olemas n-ö tõeline asjade seis, millele keelelised väited kas vastavad või ei vasta. Näiteks selleks, et välja selgitada, kas lause „Päike paistab“ on tõene või väär, tuleb lihtsalt nina aknast välja pista. Sellise skeemi sees on võimalik originaali võltsingust eristada. Kunstnikud on näitusel seda skeemi irooniliselt rakendanud ja laiendanud selle teatraalselt kogu ajaloole. Seintel rippuvad Zetterholmi võltskivistised ja Burke’i maastikud annavad märku, et tegemist on mänguga. Kunstnike teosed kutsuvad üles näitusekülastajat tähendustega mängima, andes mõista, et kõik see, mida me näitusel näeme, on mingis mõttes tehislik, kuid seda lõbusam.
Kuid on ka teine võimalus tõelisuse ja näivuse omavahelist suhet mõtestada ning ka see on omal kõhedal kombel näitusetöödel esindatud. Prantsuse filosoof Jean Baudrillard on palju kirjutanud simulaakrumitest ehk täiuslikest märkidest, mis eelnevad sellele, mida nad tähistavad. Simulaakrumite tööstuslik vohamine iseloomustab Baudrillardi sõnul praegust hiliskapitalistlikku ajastut, kus igasugune tähendus on maailmast välja pigistatud ning kõik võimalikud eristused originaali ja koopia, normi ja liialduse, fiktsiooni ja päris elu vahel on ära kadunud. Kaart eelneb territooriumile, koopia originaalile. See aga ei tähenda, et Baudrillard leinaks taga reaalsust, vaid just nimelt seda, et tegelikult ei ole tema kirjeldatud olukorras enam võimalik asju välja mõelda.
Baudrillardi järgi oli üks autoreid, kes samuti niisugust maailma kirjeldas, ulmeklassik Philip K. Dick, kelle loomingu põhjal on tehtud ka eespool mainitud film „Blade Runner“. Niisiis võib küsimus tõest ja autentsusest olla mingis mõttes põhimõtteliselt aegunud, kuid samal ajal ei taha kunstnikud ka lõplikult sellest loobuda. Võib-olla on simulaakrumite vohamine ise juba kriitika? Seda on raske uskuda. Ometi on see baudrillardilik maailm paratamatult midagi, millest on raske välja saada. Ehk aitab sellest surnud punktist pageda pärimus ja antropoloogiline pilk? Kui mõelda müütilisest seoseloomest kui millestki, mis vastandub n-ö võitjate kirjutatud ajaloole, kuid säilitab samal ajal ka paindlikkuse ja elujõu, siis äkki aitab just mütoloogia praeguse aja tehnoloogilistele õudustele vastu seista. Kas ehk just seetõttu on Burke oma maa-alustesse nägemustesse kaasanud ka kohalikud tähistajad, pannes need triksterlikult kokku kõige ülejäänuga?
Niisiis uuritakse näitusel „Ersatz Strata“ väga tabavalt (ja tundlikult) kultuuri, pärimuse ja inimüleste jõudude omavahelisi suhteid tänapäeva hiliskapitalismi tingimustes. Planeeti hävitava globaalse soojenemise, fossiilkütuste, epistemoloogilise kaose ja kõikvõimalike polükriiside ajastul on näitusel pandud Vana Toomas rääkima Nick Landiga, Ülemiste vanake on asetatud dialoogi Kanye Westiga. Spekulatiivne realism kohtub pärimusliku loogikaga ja pole selge, kumb esimese hooga peale jääb. Sellises pingeväljas võib hakata tekkima uusi vastupanu vorme. Aga ei pruugi.
