Ruumilises plaanis on Peeter Lauritsa „Igaviku sünnipäev II“ kokku pandud erakordselt lihtsalt. Suur tühi ruum, mida valgustab loomulik valgus. Neli seina. Nii võib muidugi kirjeldada paljusid galeriisid. Aga vana tööstushoone tühjal ruumil ja kunstigalerii tühjal ruumil on vahe ja enamasti on vana tööstushoone tühi ruum palju tühjem. Tühjus on sinna jäänud kui ruumi osa.

Mulle tundub, et seekordne „Igaviku sünnipäev“ ei ole selgepiirilisele kontseptsioonile üles ehitatud näitus. Kui tunda Lauritsa viimase aja näituste ajalugu ja eeldada, et siin jätkub kontseptsioonipõhise kohtumisruumi ehitamine, võib isegi pettuda. Ega see kohe ei selgu. Ise hoidsin seekord eelinfost eemale, nii et näitusele minnes teadsin vaid selle pealkirja. Kuigi, muidugi, eks ma teadsin ka ikka päris paljusid neist teostest, mis välja on pandud.

Aga kui täpselt inimene ikka mäletab neid paljusid pilte, mida ta on näinud paljudel näitustel? Kui on fotograafiline silmamälu – siis ilmselt päris hästi. Muul juhul tuleb siirduda ähmasele déjà vu territooriumile, kus libisevad mööda tuttavad värvitoonid ja valgused ja igasugused mitte kuigi hästi tuntud teised.

Need igasugused mitte kuigi hästi tuntud teised ja hajutatud kontseptsioon ongi kaks põhilist punkti, millele selle näitusega kohtumine minu jaoks on üles ehitatud. Laurits tegeleb sageli eluvormide esiletulekuga keskkondadest, mis on toorelt looduslikud, aga siiski komponeeritud nagu üksteise peale vajuvad kirjade kihid. Kirjad on kultuurilised artefaktid – kuigi ka DNA on olemuselt kiri, siis enamik meile tuntud kirjadest ja kirjutamisest on ilmunud ikkagi kultuuri kaudu. Lauritsale meeldib kirjutamist visuaaliks tagasi viia ja seda siis loodusega kokku sulatada, nii et selged piirjooned (mida kiri üldiselt päris jõuliselt säilitada püüab) hajuksid.

Aga mis üldse võiks olla igaviku sünni­päev? Isaac Asimovi „Igaviku lõpp“ mängib ideega, et igavik saab olla inimmõistusega loodud ja et seda on võimalik katkestada.¹ Kui seesugune igavik katkeb, siis pole teda kunagi olnud. Ideaalne igavik peaks olema pigem omnipresentne, kogu aeg kõikjalolev. Sellisel juhul poleks sellel sünnipäeva ka. Võib muidugi ette kujutada ka vähem totaalset igavikku – midagi sellist, millel on küll alguspunkt, aga lõppu pole. Sellisel juhul ei oleks ka sünnipäevaga väga keeruline – isegi kui ei tea, millal see juhtus (sest sel hetkel ei saanud „millal?“ veel olemas olla), võib sünnipäeva siiski tinglikult paigutada ükskõik millisele hetkele edaspidises ja tähistada sümboolselt lihtsalt igaviku moodustumise fakti ennast.

Peeter Lauritsa näitusel paistab aga veel üks võimalus (kui selles mõtte­konstruktsioonis on tegemist ikkagi ilma alguseta täiusliku igavikuga, siis võib igaviku sünnipäevaks pidada absoluutselt iga hetke kogu selle igaviku vältel) – see igavik moodustub igal hetkel üha uuesti ja uuesti. Niimoodi saab täie pidulikkusega keskenduda igale reaalaja momendile ja üldjoontes on sellega tabatud igasuguse zen-praktika üleskutse elada hetkes. Näituse kontekstis oleks iga juurdetulev või äraminev pilt siis ka pidevalt selle tähistamise keskpunktis. Kindlasti äärmiselt sile ja definitsiooni järgi ükskõik millele sobituv kontsept, aga tabab reaalajalist kohalviibimist pildistamise momendis hästi. Lisaks annab võimaluse pealkirja sisse vaadata, ja nagu näha – seal on rohkem kui lihtsalt osavalt kokku pandud sõnapaar.

Hirmu maastiku valdav puudumine

Küsimus, mis Lauritsa töödes olendite omavahelise suhtlemise puhul väga tihti üles kerkib, on seotud ökoloogilise sobitumise ideega. Kõik need väiksed (või ka suuremad) teised peavad omavahel kuidagi tasakaalustuma, leidma kohad ja tegutsemisviisid, mida tuleb sobitada mustmiljoni arusaamatu teisega. Lauritsa töödes on seda kihiliselt süvenevat sobitumist üksteisest väga tugevalt erinevate vormide vahel kogu aeg tunda.

Timo Maran kirjutab: „Veel üks protsess, mille käigus organismid ise valivad ja kohandavad oma asukohta ja suhteid ressursside, samast liigist partnerite ja teiste liikidega ökosüsteemis, on saanud nimeks ökoloogiline sobitumine [ecological fitting] (Janzen 1985). Selle mõiste aluseks oleva idee kohaselt ei tulene liikide kooselu kooslustes tavaliselt liikide pikemat aega koos toimunud evolutsioonist, vaid see on kiirema protsessi, käitumusliku valiku tulemus. Loomad leiavad endale koha ökosüsteemis nii, et otsivad aktiivselt paiku, kus nende vajadused oleksid kõige paremini rahuldatud ning nende enda psühholoogilised ja käitumuslikud omadused klapiksid ümbritsevate tingimustega kõige paremini. Seesuguse sobitumise näiteks võiks olla elupaigaeelistus, mis põhineb riskide hindamisel, mida loom ise läbi viib, võttes arvesse kiskjate olemasolu (seesuguseid keskkonna kirjeldusi on nimetatud hirmu maastikeks, Bleicher 2017).“²

Hirmu maastik on miski, mis looduses kehtib kogu aeg ja igal pool, aga kuidagi väga selgelt on hirmu maastik selline ökoloogiline reaalsus, millega Laurits väga tegeleda ei taha. Kunstnikule meeldib, kui maailm on poeetiliselt sidus, ta tahaks, et maailm oleks selles elavatele olenditele meeldiv paik. Olemasolemine seda muidugi vastuolutult pole, hirmu maastiku kontsept viitab väga otseselt sellele, millises pingeväljas olendid tegelikult pidevalt navigeerima peavad.

Küll kuidagi ei saa öelda, et Laurits hirmu maastikke ei tunne – kunagine DeStudio oma aktiivsuse kõrgajal just nimelt hirmu maastike kohal ringi lendaski. DeStudio piltides ilmusid pidevalt teadvustamatuse igasugused õudsed vormid ja samal ajal olid need otseselt seotud füüsiliste deformatsioonide ja kehatervikute lagunemisega. „Mullatoidu restoran“ tegeles ka kehade purunemise ja elu lõppemise topograafiliste aspektidega, kuigi selgelt üle võlli keeratud peaaegu ooperlik teatraalsus võttis osa biohorror’i pinget selles projektis maha.

Nüüdne Laurits on otsustanud, et näitab erisuguste kommunikatsioonide heledamat ja lootusrikkamat poolt. Samal ajal on tema töödes sageli pinevust, mingi seisev hetk enne või pärast sotsiaalseid kontakte, mis olendeid oma gravitatsiooniga tõmbavad. Nii et kuidagi ta väljendab ka seda, et ta tahaks seista kõrval ja lihtsalt vaadata. Noh, mida ta tegelikult ju teebki.

Väike teine

See, mis mind Peeter Lauritsa töödes endiselt kõige rohkem huvitab, on väikese teise, tundmatu teise, nähtamatu teise küsimus. Lauritsa piltides on neid teisi päris rohkesti, aga mitte haaramatult palju. Lõputult ladiseb seal üle oma servade vesi ja võib-olla ka taevas (kuigi taevas võib hoopiski olla koondunud seenekujulisteks ketasteks, mida sel näitusel polnudki). Ka mingid muud loodust moodustavad materjalid võivad pildi külluslikult üle ujutada. Aga olendeid on pigem kindel hulk.

See on arusaadav ka, mulle tundub, et Lauritsat väga huvitab suhtlemine nende väikeste arusaamatute teistega. Arusaamatus väheneb, kui loobuda eeldusest, et kohtumine peab andma inimkõne vormis mõtestatud seoseid. See loobumine pole muidugi üldse lihtne, sest inimese mõistus sõnalise mõistmise eeldusest naljalt lahti ei lase. Kui vajuda füüsiliste kogemuste pilve, ei kao inimesel ikkagi ootus, et ta saab vähemalt füüsilises plaanis millestki aru.

Aga ei pruugi saada. Näiteks seeneniidistiku keemiline kommunikatsioon pole inimliigile juba puhtalt retseptorite tasandil jõukohane, tõlgendamisest rääkimata. Ometi on füüsiline kokkupuude seenega siiski vähemalt mingil määral võimalik. Inimene võib seent näiteks käega katsuda või vaadata ja seejärel temast mõelda. Mida seen teeb, kuidas ta inimese oma teadvusruumi paigutab, seda me ei tea.

Laurits laseb sellel arusaamisvõimatusel üsna selgelt ja pidevalt kohal olla, aga väljendab seda oma loomingus just peaaegu arusaadavate märkide kaudu. Kui üraskite käike Lauritsa moodi esitada, hakkavad need meenutama hieroglüüfe või mõnda muud tähenduse kodeerimissüsteemi. Nende sümbolite taga näib olevat teadmiste ja tõlgenduste lõputu ruum. Praktilises plaanis pole üraskite käigud midagi otseselt keerulist. Võimalik, et käikudesse laiali paigutatud vastsed hajutavad oma paiknemisega kollektiivse otsasaamise ohtu.

Üraskite endi mõtestatud suhtlus toimub hoopis teistel kanalitel. Vikipeedia üraskite artiklis on praeguse seisuga kirjutatud: „Elujõulisse puusse käigu rajamine pole aga lihtne, mistõttu eritavad esmaasustajad liigikaaslasi ligimeelitavat feromooni, et üheskoos puu vastupanuvõime ületada.“ Ehk siis: üraskite tegevuse oluline osa on lõhnakommunikatsioon, millele käikude süsteemi loogika kuidagi ei vasta. Ja lõhnakommunikatsioon on nende suhtluse see osa, millele inimesed kuidagi ligi ei pääse. Käikude visuaalsusele aga pääseme küll. Üraskite ja inimeste omavahelise suhtlemise kõige selgem inimesepoolne osa on käikude liigispetsiifilisus. Inimene saab käikude mustrist välja lugeda, mis liiki üraskid puudes toimetavad ja saab siis üraskid teadlikult rahule jätta. Sest puukahjuritena (muidugi täiesti kitsalt inimliigi-spetsiifiline suhtumine üraskite tegevusse, kuigi ka puudel on ilmselt oma arvamus) lähevad kirja ainult vähesed liigid. Ülejäänud tegelevad pigem surnud puude sees elamisega. Üraskitele oluline liikideülene suhtlus käib aga pidevalt seentega – mitmete liikide vastsed söövad seeni.

Niimoodi vaadates ongi muidugi üraskite käikudel hieroglüüfilisi omadusi. Inimestele meeldib mõte, et keegi on sinna koore alla või puitu midagi kirjutanud, sest meile täiesti liigispetsiifiliselt väga meeldib kirjutamine. Ja kuigi inimesed peaksid suuremat osa tähendusest üraskitega suheldes otsima hoopis mujalt, viib üraskikäikude labürintlik ja hieroglüüfilaadne visuaal inimese üraskitest mõtlemisele lähemale. Maipõrnika konu, kes elab mullas, jätab meile oluliselt vähem visuaalselt loetavaid sõnumeid. Sama käib kõigi nende teiste kohta, kelle käigud ja käimisteed pole meile nähtavad, sest asuvad materjalis, mida me ei oska piisavalt hästi lahti võtta, või materjalis, mis ei salvesta nende teid (näiteks ka kivi ja sisaliku vahel ei ole kuigi head salvestussuhet).

Portaalide tuba

„Igaviku sünnipäev II“ ekspositsiooni võib vaadata kui portaalide tuba. Ruum on tühi ja lage, ja kuidagi neutraalne. Sa võid astuda sinna sisse ja sealt välja, ilma et peaks sellega kuidagi teadlikult suhestuma. Ja seintel on portaalid mingitesse kaugetesse ja raskesti arusaadavatesse kogemustesse. Portaal ise võib visuaalselt muidugi täiesti mõistetav ja läbielatav olla, aga sinna sisse on sageli peidetud võimalik liikumine võõra ja täiesti arusaamatu suunas. Selle töö peab vaataja enda teha võtma. Ta mõtleb ja leiab läbipääsu taga olevast kogemusest need väikesed ja arusaamatud teised, kes tegelikult elavad siinsamas meie kõrval ja väga paljudel juhtudel on kohal olnud juba nii kaua, et inimese kogu eksistents on neile ainult mikroskoopiline vilksatus.

Laurits ei näita neid olevusi hästi eristatavate liikide kaupa. Tema töödes on peamiselt nende teiste pideva kohalviibimise tunne, aga tööde pealkirjadega suunab ta vaataja nende teiste peale mõtlema. Ruumis on ka üks lihtne valge kiiktool, nii et on võimalik istuda mõne portaali ette ja mõtetes keskenduda küsimusele – kas ma tahan sellest portaalist sisse minna ja mis on selle taga? Visuaalset pinget on näitusel päris palju, sest portaalide paiknemise loogika ei vaja nende taga olevate tegelikkuste organiseerimist mingi tähendusliku korra järgi. Ma ei ütle muidugi, et järjestamist ja tähenduse korrastamist näha pole, aga lihtsalt kui mõelda näituseruumist kui portaalide toast, pole tööde suhtel üksteisega suuremat tähtsust. Kui astuda kusagilt sisse, oled täielikult seal, kuhu läksid. Ülejäänud uksi pole siis enam olemas.

Selle järgi, mis me loodust asustavatest olenditest tänapäeval teame, elavad nemad tõenäoliselt kestvas reaalajas (seda võib ka igavikuks pidada) ega tule sealt kunagi inimeste tüüpi kujutluslikku minevikku/tulevikku ekslema. Nõnda on raske öelda, kellel on rohkem igavikku, kas reaalaega kuulujatel või inimestel, kes me teeme aja tajumisega oma peas midagi üsna veidrat. Füüsilises plaanis kohtuda me igatahes saame. Lauritsa portaalide lävepakkudel saab käia kõõlumas ja oma kuuluvuse üle järele mõtlemas. Ehk siis: „Igaviku sünni­päev II“ on üsna palju rohkemat kui lihtsalt pildid või nende omavahelised suhted.